“Veel 27 maailmaimet”

Käesolevas raaamatus jutustatakse kahekümne seitsmest Aasias loodud maailmaimest. Aasiaga piirduda otsustasin mitmel põhjusel. Esiteks on Aasia kõige iidsemate ja eripalgelisemate kultuuride häll, mis paljus on mõjutanud maailmakultuuri edasist arengut. Teiseks – kõikides maakeral leiduvatest imedest kirjutamine oleks liialt lai teema. Kahekümne seitsme imega siin kuidagi välja ei tuleks, sest isegi Aasia jaoks on arv 27 ilmselt ebapiisav. Ja kolmandaks olen ma käinud paljudes Aasia maades ja mitmeid kultuurimälestisi oma silmaga näinud. Tõtt öeldes oli mul raamatut krjutama hakates kavatsus piirduda seitsme imega ja pealkirjaks oleks siis saanud “Veel seitse maailmaimet”. Mõttekäik oli arusaadav – olemasoleva seitsme ime kõrvale oli minu arvates võimalik Aasiast leida vähemalt seitse arhitektuurimälestusmärki, mis väärivad Aleksandria tuletorni või Egiptuse püramiide. Kui aga hakkasin kirjeldamist väärivate imede nimekirja koostama olin otsemaid ummikus. Selgus, et seitsmega kuidagi hakkama ei saa. Nii sündis raamatule teine pealkiri – “Veel seitseteist maailmaimet”. Edasine peaks juba selge olema – ka seitseteistkümnest jäi väheks. Imed lausa surusid peale ja nõudsid: “Kuid miks mind unustati?” Kohtade arvu tuli veelgi suurendada…