…”Kirjuta siiski! Kirjuta neile, kes on end vinnanud elu päiksepaistelisele poolele ja usuvad, et nad istuvad õnnega ühel toolil. Siis nad ehk märkavad, et nende õnn on vaid kujutelm, mida nad toidavad oma lakkamatu mangumisega, et pilv ei kataks päikest nende eest. Ära karda, kui nad tõmbavad käed rusikasse, sest rusikas on siiski rohkem väärt kui elult almust paluv peokene.
Kirjuta neile, kes on tahtnud ja saanud unustada ning hõljuvad pärivoolu nagu kõrkjapuru kevadise liigvee pinnal. Ära karda neid ehmatada sellega, et sa meenutad neile kärestikke ja neelukohti, kus vool kisub nad põhja. Ja kui nad vihastuvad, on see siiski midagi enamat kui nende minevikumälestustega nutusegane halisemine.
Kirjuta neile, kes usuvad ilusaid sõnu ja neist lastena rõõmustavad, sest nad pole kunagi mõistnud ülekohtu masendust. Kirjuta neile väikestele ja kahetsusväärsetele, kes loodavad, et nad saavad suureks, kui nad salgavad ülekohtu ja nimetavad oma rumalust andestamiseks. Neile endile on parem, kui nad märkavad, et kaastunde kerjamine on häbistavam kui õiguse nõudmine. Siis võivad nad vähemalt kanda peadki uhkelt püsti, mis kerjusele on hoopiski lubamatu ja sündsusetu tegu.
Võib-olla kirjutad sa neilegi, kes seisavad nagu raudkivid kärestikus ja kelle vastu puruneb aja sogane vool. Neile, kes hoiavad kinni sellest, mis neil on, ja keda ei liiguta paigast miski. Võib-olla suudad sa neid lohutada nende üksinduses, kui nad üldse seda vajavad. Kindlasti ei suuda sa pakkuda neile pettumust ega lootust, sest nende rikkuseks on nende usk oma olemasolusse. Ka nemad on osa meist kõigist ja nii võid sa neilegi kirjutada.” …
Stockholm, jaanuar 1956.
Agu Kask
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.