“Varjud meres”

Hanno Ojalo (Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts) raamat “Varjud meres. Allveesõda Läänemerel 1914-1919 ja 1939-1945” annab lühiülevaate allveesõjasündmustest Läänemerel mõlemas maailmasõjas ja ka Vabadussõjas. Võrreldes mastaapsete võitlustega maailmameredel ja ookeanidel on sõjategevus Läänemerel alati tundunud rähklemisena tagahoovis ja üldiselt ei kipu ingliskeelsed teosed siinset sebimist märkamagi. Tingimused allveesõjaks Läänemerel olid ookeanidega võrreldes samuti rasked – madal vesi, miinid, madalikud, talvel jääkate.

Allveesõda puudutas otseselt ka Eestit ja eestlasi. Mõlemas maailmasõjas kasutati Eesti sadamaid, uputati Eesti laevu ja eestlasi oli nii allveelaevnike kui ka allveelaevarünnakute ohvrite hulgas.

Teises maailmasõjas läkitasid allveelaevad Läänemere põhja üle saja laeva, neist suurim ja tuntuim on kindlasti haavatute transpordilaev (endine reisilaev) “Wilhelm Gustloff”, ja inimohvrite arv küündis mitmekümne tuhandeni.

Surmakülvavaid allveelaevu endid uputati samuti sadakond, millele vahetult enne Suur-Saksamaa kapituleerumist 1945. aasta mais lisandus veel samapalju – vastavalt suuradmiral Karl Dönitzi käsule lasid saksa allveelaevnikud oma alused ise põhja, et neid mitte vaenlasele loovutada.

Legendide ja müütide hulk, mis allveesõda Läänemerel ümbritseb, on suur ja põhiteene on selles Nõukogude propagandal, mis lõi valelikku ilupilti Punalaevastiku allveelaevade vägitegudest.

Käesoleva teose eesmärk on anda lugejale tõesem pilt möödunud sajandil Läänemere vetes toimunust.