Ta jooksis mööda supelranda jaheda ja kutsuva mere poole. Alles mõne minuti eest oli ta saabunud Beach Haveni kuurorti New Jersey´s, ja nüüd, laupäeval, 1. juulil 1916 sukeldus ta kärsitult lainetesse. Charles Van Sant oli 23-aastane ja elu avardus ta ees nagu meri – kutsuv, erutav ja näiliselt lõputu. Tema enda nagu ka miljonite teiste noorte meeste silmapiiril rippus sõja pilv. Merd raamistaval silmapiiril polnud ta ees ühtki pilve. Noormehe selja taga supelrannale hakkas ilmuma puhkajaid. Peagi jõudsid siia ka ta isa ja kaks õde. Ta oli nad jätnud merele avanevate akendega tubadesse asju välja pakkima ja paika panema. Ei nemad oleks suutnud temaga sammu pidada. Aeg ise ei suutnud temaga sammu pidada. Otse igavikuna näis sõit lämbes, täiskiilutud rongis Philadelphiast Long Beach Islandile, kitsale rannaribale, mis oli Beach Haveni laadsete kuurortidega üle külvatud. Viimaks oli reis lõppenud. Charles tormas majja, tõmbas kiiruga selga ujumisülikonna, heitis õlgadele supelmantli ja lippas randa. Sukeldudes kuulis ta, kuidas keegi laulis: “Mererand, mererand, imekauni mere rand…”
Reisikirjelduste sari: Maailm ja Mõnda
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.