“Varjatud südamed”

Ülal kõrgendikul oli kivine ja paiguti kasvas siin ainult kasteheina ja palukavarsi, aga all madalikul õitses lillavärviline pajulill ja sinine kurekell sirutas end aralt metsikute vabarnapõõsaste varjust. Kõrgendiku kruusane veer õhetas kanarbikust, mis äsja õitsemist oli alustanud; mingi tundamtu väänkasv tungles rahutult kivide vahel, ja palukas ulatas kõrbema kippuval varrel punakaks tõmbuvat, kidurat vilja juhuslikule möödaminejale vastu. Kitsas, hüplev jalgrada viis kõrgendikult alla, vabarnapõõsaste ja silmini ulatuvate pajulillede vahelt läbi kuni ahta lahesopini, mille laugjate kallaste kohal kaks vana paju uniseid oksi vette riputasid. – Siin ülal oli tuuline ja lahtiste vete läheduse tõttu oli paremal asuv merigi alati rahutu. Väikesed, suvised, heledaks värvitud rannasõidulaevad tulid ja läksid aeg-ajalt mööda, liiniaurik pillas vahetevahel mõne üksiku reisija tillukesele, improviseeritud sadamakaile, mõnikord harva põikas lahte auruparv, mis kalda järgeootavaid propse vedas lähedusesasuvasse saeveskisse – enamasti oli siin aga vaikne ega juhtunud midagi, meri oli tühi ja tihti päevade kaupa ainult tuulte ning lainete hullata. …