Harkader aisupidi kaksiti õlul, kõhn kondine kõrb hobune oheliku otsas, astub vana Robežnieks mööda karjamaad kodu poole.
Ta tuleb viimaselt kartulimuldamiselt. Liivasel nõlvakul on pealsed juba õitsema löönud, kuid ulatuvad ainult adravööni. Robežnieks heidab sünge pilgu läbi teivasaia tagasi. Rohekashallid vaoribad, mis jõuetult üksteise ligi hoiduvad, kerkivad ühtlases kaares ülespoole ja otsekui sukelduvad siis tuules hõljuvasse rukkivälja.
Aiaga piiratud karjamaa sealpoolses ääres lamavad kuival künkal neli lehma, mullune õhvake ja kuus lammast. Mäletsevad – aga vari on vaevalt veel sammupikkune. Keskpäev on käes. Paljukest nad jälle lüpsavad, kui nad kogu viimase söömavahe põõnavad.
Karjust pole näha. Ainult metsasalu serval suitseb lõpukorral tulease põiki üle selle visatud lepaokstega. Küllap meisterdab poiss jälle midagi. Ikka ja alati on tal need igavesed lollused peas…
Üks treng on hobuse turjalt maha libisenud ja lohiseb mööda paljaks näritud karjamaad. Parmudega heideldes astub loom sellele jalaga peale ja heidab järsku rangid kaelal tagasi, mehel peaaegu ohelikku käest tõmmates. Ootamatult peatatuna surub Robežnieks läbi hammaste:
“Neetud!”
***
(Raamatus on pühendus)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.