“Vana laps”

… ja teisi jutte.

/—/ Erpenbecki huvitab ühiskond ja tema toimimise ebatäiuslikkus. “Vanas lapses” on ta selleks loonud tegelaskuju, kes kujutab endast võõrkeha ja kes suudab seetõttu vaadelda väljast seda, mida muidu peetakse normaalseks. Selles mõttes on “Vana laps” võti teiste, kogumikust “Nipsasjad” pärit lugude juurde. Need kõik käsitlevad vaatlemist ja meenutamist. “Vana laps” on oma abstraktsuses, hermeetilisuses ja stiliseerituses muidugi kõige äärmuslikum lugu. Ülejäänud jutud justkui tasakaalustavad kogumiku avalugu, nad on konstrueeritumad, nende probleemid torkavad lugejale kergemini silma ja kõnetavad kiiremini. Ometi leidub ka neis palju ridade vahelt aimatavat. /—/