“Vambola”

Jutustus vanast Eesti ajaloost /1209-1212/

– Vaike, mu hella õeke, ära kurvasta oma venna pärast. Ma tean, et sa mind armastad nagu õe kohus. Isamaa on hädas, vaenlased tungivad maale, murupinda punastab venna veri, külade asemele asuvad tuhahunnikud, mehi tapab tugeva vaenlase terav raud ja naisi ning lapsi ootab vangipõlv! Ma lähen sõtta, püha kohus kutsub mind. Ära nuta! Sa ei aima, kui suurt valu su pisarad sinu õnnetule vennale teevad.
– Õnnetule vennale! vastas sale piiga ja vaatas seejuures pisarsilmil noore sõjamehe otsa, kelle näost täna mitte see vaimustus ja julgus ei paistnud, nagu ta õde harjunud oli nägema. Noor sõjamees kohmetas natuke selle vaate ees, mis nii tähtsa rõhuga öeldud sõnadele imelist mõju andis. – Vend, mis ajast saadik teeb isamaa kaitsmine, Taara pühade hiite hoidmine ja sinu rahva vabaduse päästmine sind õnnetuks? See on siiamaani iga eesti vanema au ja õnn olnud, kui ta maa vaenlastest võis päästa.

…

(Raamatu kaaned on kulunud, osa lehti lahti lõikamata, alumine selg katki)