“Valik esseid”

Käesolev esseevalik jõuab lugejani pärast mõnevõrra pikaleläinud sahtlisseismist, ometi ma ei arva, et niinimetatud külma sõja lõpp oleks muutnud ühegi siinse kirjatüki väärtuse ainuüksi ajalooliseks. Filosoofiaõppuril õnnestub siit kokkuvõtlikul kujul leida loogikalise positivismi, 20. sajandi ühe põhilisema filosoofiasuundumuse põhikäsitused, kultuurajaloolase jaoks valgustub siin see Erasmusest ja Thomas Browne´st lähtuv ja 18. sajandil šotlase Hume´iga agnostitsismi jõudnud skeptiline meelelaad, millele toetub harvade eranditega kogu Inglise mõttetraditsioon, mis aga puutub poliitilistesse ideedesse, siis näib demokraatia jalgealune meie sajandi lõpul olevat veelgi hapram, ühel pool oht langeda üleüldisesse anarhiasse ja teisel pool sobivat tundi ootavad uued -ismid, kusjuures igasugusest ülemaailmsest valitsusest oleme me seni, kuni maailma halduslik jaotus põhineb rikaste riikide liitudel kaitseks vaeste eest, sama kaugel kui enne.

Bertrand Arthur William Russell sündis 18. mail 1872. aastal Trelleckis Walesis vanas aadliperekonnas, kelle kohta ülestähendused ulatuvad tagasi 15. saj algusse, kui üks tema vaarisadest istus Inglise parlamendis. 19. sajandil oli Russellide nimest saanud briti ühiskonnaelus omamoodi traditsioon. Bertrandi vanaisa krahv John Russell oli mitme valitsuse liige ja üheksa aastat Briti peaminister. Noorele Russellile tähendas see suhtlusringi, kus igapäevasteks külalisteks olid filosoofid, kirjanikud ja ministrid – ta ristiisa muuseas oli John Stuart Mill – ja kus teelauas nähti ka kuninganna Victoriat. 19. sajandi lõpul Inglismaal oli aadel oma vaadetelt enamasti tunduvalt vabameelsem kui konservatiivne keskklass, sestap valitseb ka Russellide kodus vastandina hulkade impeeriumi-joovastusele liberalne ja enesekriitiline vaim. Bertrandi ema pidas kirjavahetust paljude oma aja suurmeestega; ta isa, lord Russell, ei ole pääsenud entsüklopeediatesse, küll aga mäletavad kaasaegsed teda kui konventsioonivaba ja kohati lausa veidrikku meest ja veendunud ateisti. Oma mälestustes jutustab Bertrand Russell loo sellest, kuidas ta isa ja ema otsustasid, et ema – puhtfilantroopiliste kaalutlustel – peab aitama rahuldada ka nende maamõisas elanud poissmehest koduõpetaja bioloogilisi vajadusi, millest piisas, et peale vanemate surma – ta ema suri võrdlemisi noorelt tollal ravimatusse difteeriasse ja isa aasta hiljem kopsupõletikku – anda suguvõsa vanematele liikmetele alust üpris pikaajaliseks amneesiaks nende suhtes. Lapsed kasvasid üles vanaema juures, kus Bertrand sai koduõpetaja käe all õige põhjaliku ettevalmistuse ülikooli astumiseks. 1894 lõpetas ta Cambridge´i filosoofia erialal ja süüvis Trinity College´i kolleegiumiliikmena akadeemilisse ellu, avaldas 1903 oma “Matemaatika põhialused” (The Principles of Mathematics) ja 1910-1913 selle täiendatud variandi, A. N. Whiteheadiga kahasse kirjutatud ja tänapäeva matemaatilise loogikakäsiraamatuks saanud “Principia Mathematica”. Ometi ei peitnud ta end sugugi tervenisti matemaatika külmkirkasse maailma – uskudes kindlalt parlamentaarsesse poliitikasse kui ainsasse viisi liikumiseks võimalikult paljude inimeste suure heaolu poole, lõi ta kaasa võitluses naiste valimisõiguse eest ning ühines fabiaanlaste ringi ja leiboristide erakonnaga.

…

– Erkki Sivonen

Taskuformaat