Varsti pärast mu raamatu “Mehed ja mered” I ja II osa ilmumist sain meie noorema põlve loodusteadlastelt ja vastava ala üliõpilastelt soovkirju, et edaspidiseis kirjapanekuis püüaksin nii fauna kui ka floora sektoris olla kaasaaitav selles mõttes, et nii loomade kui ta taimede nimetusi tooksin täpsemalt, mainides rööbiti teaduslikud nimed ja emakeelse nimetuse tooksin täpsemalt, mainides rööbiti teaduslikud nimed ja emakeelse nimetuse koos tõlke allikaga. Piirkonnad, kuhu saatus mind liikvele paisanud, on seni eestlastele suhteliselt võõrad olnud ja selletõttu sealsete loomade, kalade, lillede jne. eksistentsi enamikus vähetuntud, mispärast ülalnenditud koputus autori südamele olevat põhjendatud edasipidistele generatsioonidele mõeldes.
Olen püüdnud neid soove jõudu mööda arvestada. Taimede, kalade ja loomade nimed eestikeelseina on hangitud esijoones E. Muugi õigekeelsussõnaraamatust, kus neid kahjuks aga leidub piiratult; ulatuslikumaks abiks siin oli J. Silveti suur inglise-eesti sõnaraamat ning paiguti ka “Eesti suur entsüklopeedia”. …
… Retk selles raamatus kulgeb Bahama saarestikku. Selle riina geograafilised ja etnograafilised omapärasused, tavade kentsakus ning väga mitmekesiste eluvormidega merealused on mulle avanenud rahvuskaaslase Paul Reinholmi abil. Temaga meie ühised retked on mitte üksinda viinud läbi võõraste merede veemöllu kuni laevahukuni, vaid koos me avastasime ka korallide valgeid templeid. Hindan suuresti tema reibast ja julget kaasalöömist.
Tunnen austavat kutsumust siin kohal meenutada ka neid kaasvõitlejaid meredelt ja randadelt, keda meriku ligi tosina-aastase rännutee tähistel meie keskel enam ei ole. 1959. aasta oli selles mõttes leinarohke.
Pascaqoula jõgi Mississippi osariigis andis kaldale Heino Tänava laiba. Veel aasta varemini töötasime kadunuga külg külje kõrval hännakupaadis. Heino Tänava uppumist ei näinud keegi.
Mõni kuu hiljemini sai Miamis liiklusõnnetusel surma Riho Voog, kellega töötasime hännakupaatides 1952. ja 1953. aastal.
Ühel novembrikuu esmaspäeva varahommikul – taas 1959. aastal – Texases Port Isabeli sadamasse tulles leidsime kalamaja eest veoautost roolirattale varisenuna Joe McDonaldi maise põrmu. Sünnilt iirlane, oli see mees ümmarguselt kümme aastat eestlaste kalalaevastiku lahutamatu liige ja isiklikult tegin kadunuga vähemalt pool tosinat püügiretke kaugele Campeche lahele.
Nagu ütleb üks vana hispaania kalurite laul: Kaunis “ahoi!” jääb teist, armsad sõbrad, igavesti üle vete kajama!
Arnold Sepp
(paberkaaned väga kulunud)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.