“Härra Profitendieu läks vaarudes tugitooli juurde. Ta oleks tahtnud järele mõelda, kuid mõtted tiirlesid ta peas läbisegi. Siis tundis ta pistet paremas küljes, ribide all. Polnud pääsu: see oli maksaatakk. Oleks ometi kodu Vichy vett! Oleks vähemalt nainegi koju jõudnud! Kuidas teatab ta abikaasale Bernard´i lahkumisest? Kas tuleks talle kirja näidata? Kiri on ülekohtune, kohutavalt ülekohtune. Eelkõige peaks ta kirja üle nördimust tundma. Ta tahaks pidada oma kurbust nördimuseks. Ta hingab raskelt ja igal väljahingamisel kostab kiire ja jõuetu “Ah, jumal küll!”, mis kõlab nagu ohe. Valutorked küljes segunevad kurbusega, kinnitavad ja lokaliseerivad seda. Talle tundub, nagu paikneks kurbus maksas. Ta vajub tugitooli ja loeb veel kord Bernard´i kirja. Ta kehitab nukralt õlgu. Muidugi on kiri tema vastu julm. Kuid ta tajub selles trotsi, väljakutset, ülbust. Ükski teine tema lastest, tema oma lastest, pole iial olnud võimeline niimoodi kirjutama, samuti nagu tema ise mitte. Seda teab ta kindlasti, sest tema lastes pole midagi sellist, mida ta poleks iseendas avastanud. Muidugi oli ta alati arvanud, et kõik võõras, taltsutamatu ja rabe, mida ta Bernard´is märkas, väärib hukkamõistu. Ta usuks seda veel praegugi, ometi tunneb ta selgelt, et just nimelt sellepärast armastas ta Bernard´i nii, nagu ta polnud kunagi armastanud teisi lapsi.”
Eesti Päevaleht, 2006 (Sari Eesti Päevalehe Raamat nr 29)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.