See on ühteaegu inspireeriv ja samas häiriv raamat. Ene Hion kirjutab mehest, kes oli suur enne seda, kui mina aktiivseks kuulajaks-vaatajaks sain, kuid kes sellegipoolest tundub eetrituttavana. On ju Pandi kuvand Eesti ajakirjanduses ja ühiskonnas niivõrd tugev. Igale ajakirjanikule on see raamat lausa kohustuslik kirjandus, kuidas sel alal toimida – Pandi nõuanded on ajatud! Kuid ometi võib teost pidada ka käsiraamatuks ohtudest, mis võivad ajakirjanikuametis saatuslikuks saada, eriti kui pidevast ületöötamisest üle ei saa. Sest kui kiirel ajal on kiiret pingelangust vaja – ning uudistes on alati kiire! – võivad kohe kusagilt nurgast vastu piiluda väikesed deemonid. Panti alaliselt saatnud alkoholismideemon muudabki tema loo minu silmis häirivaks.
Valdo Pant, paistab, pooltoone ei armastanud – ei töös ega väljaspool tööd. Sama särav kui Pandi enda isiksus on ka Ene Hioni kirjutamisstiil – hoogne, värvikas, ooperiliku staccatoga – just nii Pant ilmselt elaski.
– Neeme Raud
ajakirjanik, Eesti Rahvusringhäälingu korrespodent Ameerika Ühendriikides
Valdo Pant ei olnud pelgalt ajakirjanik – võib öelda, et ta oli omaette suurkuju, epohhiloov isiksus Eesti raadio- ja teleajakirjanduse ajaloos. Paneb imestama, milliste ideede ja lahendustega tuli ta Eestis välja ajal, mil rahvusvaheline infovoog oli piiratud ja tänapäeva tehnilistest võimalustest ei osatud veel unistadagi. Seda enam nõudis esiletõus ja publikumenu Pandilt loomingulisust, leidlikkust ja kõneosavust. Raske arvata, millega tulnuks ta välja praegu, kui elanikkonnale on valla nii taevakanalid kui internetiavarused.
Suisa uskumatu, isegi ebainimlik tundub Pandi töövõime, kui vaadelda nimekirja tegudest, mis ta raadio- ja tele-, aga ka filmi- ja kirjandusvaldkonnas korda saatis. Võiks arvata, et peale töö tema ellu midagi enamat ei mahtunudki. Mis aga õige üllatav – tema elu tumestas isiksuse lõhestatus, näilikkus, laveerimine võimu ja tõe vahel, jälgede segamine ja oma mineviku ümberkirjutamine. Sellel kõigel oli siiski oma hind – tema piinatud eneseteadvuse, meeletu töökoormuse ja nooruspõlves alguse saanud tervisehäda taak paisus lõpuks nii suureks, et murdis muidu nii sitke mehe. Valdo Pant ohverdas oma tööle armastuse, tervise, elu ja võib-olla ka tunnustuse. Ometigi võib tema kohta julgelt kasutada sõna “valgustaja”.
– Heiki Raudla,
Maalehe ajakirjanik,
raamatu toimetaja
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.