“Vaimud ja võimud”

Keegi ei tea öelda, kus algas too kummaline lugu, kus hargneb selle loo sündmustik ja kus ta lõpeb.

Ainult et see oli kõrgmaastikul, kus mäeseljandikud jooksid rööbiti mäeseljandikega ja üksikud kaljuseinad tõusid metsikuina ja järskudena; orud nende vahel olid sügavad ja kitsad, täidetud jäiste tuultega ning alalise hämarusega. Päiksekiir pudenes siia harva nagu õnn inimese ellu ja kadus taas nii kiiresti, nagu olnuks ta tõesti vaid õnn.

See oli troostitu maastik – aga kindlasti eluneb palju, palju inimesi veelgi troostitumais ümbruskonnis kui elas tolle nimetu maa mägestikuurgudes ning orgude kitsustes käputäis lihtsaid, igapäevaseid inimesi.

Kuskil siin, kõrvalisemas kolkas paikneva küla või koguni ehk aleviku serval asetses luitunud ja vanadusekoormast kössivajunud hoone, mille kohta “võõrastemaja” kindlasti oli liiga uhkeldav ja õigustamatult esiletrügiv väljendus. …