Takso tüüris hoovi.
Hoov nagu hoov ikka. Plikatirtsud mängisid mullapinnale veetud ruudustikus keksukooli, poisiklutid tagusid vastu alajaama jalgpalli. Suverõivastes naised vestlesid sirelite all, mehed istusid õue toodud taburettidel, klõpsutasid doominonuppe.
Suunamise järel toimunud instruktaažidel räägiti Ljuba-tädile ja onu Vitjale, et tolles linnas on rahvavõim püsinud õige üürikest aega ja et leidub rahvavaenulikke elemente, kes sõdisid fašistide mundris Punaarmee vastu, ning et nemad, kommunistlikud noored, saadetakse sinna kui Nõukogude korra ja sotsialismi eest võitlejad.
“Uued! Uued tulid!” kilkasid kerges riides lapsed vene keeli ning kogunesid ümber auto.
Oi, kuidas tahaks lapsi, unistada Ljuba-tädi.
“Kes te olete, mida te teete? Kas tulete siia elama?” sädistasid lapsed vene keeles.
Ljubov ja Vitali – noor abielupaar Piiterist – saavad pärast tehnikumi lõpetamist suunamise Tallinna. See elu, mida Ljuba-tädi teab, on olnud ellujäämiskursus tules, vees ja Teises maailmasõjas, oma rahvuse ja mineviku salgamine, valetamine ja varjamine. Aga sellel naisel on midagi, mida teistel pole või mida nood kasutada ei oska, ja seda kasutab ta nutikalt: Ljuba-tädi on elav tõestus, et anekdoodid blondiinide juhmusest on puhas bellestristika.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.