“Vahtramäe Emil”

Vahtramäe Emiliks hüüti üht poissi, kes elas Vahtramäel. See oli väike metsik ning jonnakas poisiklutt, kaugeltki mitte nii kuulekas nagu sina oled. Kuigi ta nägi väga armas välja, seda kahtlemata. Neil puhkudel, kui ta parajasti ei kisanud. Tal olid suured sinised silmad, ümarik punapõskne nägu ning heledad lokkis juuksed. See kõik tundus üsnagi kena, nõnda võiski uskuma jääda, et Emil on lausa inglike. Aga seda ei oleks keegi küll tohtinud arvata. Ta oli viis aastat vana, tugev nagu väike härjavärss ning ta elas Smalandis, Vahtramäe külas, Kassisalu talus. Tema jutt käis smoolandi murdes, aga sinna ei saanud see vaene vennike midagi parata. Smalandis räägivad nõnda kõik inimesed. Kui ta otsis oma mütsi, ei öelnud ta nii, nagu ütled sina: “Kus mu müts on?”. Ta ütles: “Kos mo möts oo?”. Tema “möts” oli musta noka ja sinise põhjaga, iseendast üsna inetu nokats. Selle oli isa talle kunagi linnast ostnud. Emil rõõmustas mütsi üle ja kui tal õhtul tuli aeg magama minna, ütles ta: “Kos mo möts oo?”. Emili ema arvates ei olnud talle mütsi voodisse kaasa sugugi tarvis, ema tahtis panna mütsi esikuriiulisse, kuid siis röögatas Emil nii, et see kostis üle terve Vahtramäe: “Kos mo möts oo?”.