“Vähktõvekorpus”

Üks Solženitsõni olulisemaid romaane “Vähktõvekorpus” (1968) ei saanud avaldamisluba, sest kirjanik ei nõustunud kõrvaldama sellest Nõukogude-vastaseid märkusi. Seda enam leidis raamat tunnustust piiri taga.

Romaan põhineb autori enda kogemusel sellest, kui tal Taškendi haiglas Stalini surma järgsel ajal vähki raviti. Hiljem on arvatud, et pikaealisel kirjamehel pahaloomulist kasvajat siiski ei olnud. Autobiograafiliste sugemetega raamatu peategelane Oleg Kostoglotov määratakse hospitali samuti Gulagist.

Haiglaelu lootusetusele lisab veelgi ängi elu väljaspool selle müüre. Raamatu pealkiri on haige totalitaarriigi metafoor. Vähktõbi ei ole haaranud oma kombitsate vahele üksnes patsiente, vaid kogu ühiskonna. Nõnda proovivadki patsiendid oma elu eest jõudumööda võidelda. Romaanis on nii lootust kui ka lootusetust, leppimist kui ka leppimatust. Vähihaigla on kui suure kodumaa mikromudel, kus lokkab onupojapoliitika, korruptsioon, hoolimatus ja bürokraatia. Surmatoova haigusega silmitsi seismine paneb inimesed filosofeerima elu ja surma, tõe ja õiguse üle.

Solženitsõn väljendas 2006. aastal Venemaal mõtet, et romaanist võiks vändata mängufilmi. Tema kirjeldatud hospital tegutseb Usbekistani pealinnas Taškendis ehk Toshkendis seniajani.

Aleksandr Issajevitš Solženitsõn on üks vastuolulisemaid Nobeli kirjanduspreemia laureaate. N. Liidu Gulagi koonduslaagrites istunud, kuid suurvene natsionalismi ülistav dissident on sündinud 1918. aastal mineraalse villimise linnas Kislovodskis. Tema tsaariarmee ohvitserist isa sai ulukijahil kuuli.

Pärast ülikooli lõpetamist õpetas Solženitsõn füüsikat, kuni mobiliseeriti punaarmee suurtükiväe ohvitseriks. 1945. aastal saadeti kapten ettevaatamatute sõnade eest pikkadeks aastateks erirežiimiga laagritesse ning Kasahstani asumisele.

Sunnitöölaagri elu kujutav jutustus “Üks päev Ivan Denissovitši elus” nägi 1962. aastal ilmavalgust tänu Hruštšovi nõusolekule. Romaanid “Vähktõvekorpus” ja “Esimeses ringis” pidid ilmuma aga juba Itaalias ning Saksamaal. Tema kuulsaim romaan “Gulagi arhipelaag” on suures osas valminud Tartumaal Vasulas. Tartu Karlova majas, kus Solženitsõn on samuti elanud, elab praegu kirjanik ja muusik Aleksander Müller.

Kuna Nobeli preemia laureaati ei saanud enam märkamatult mürgitada, saadeti Solženitsõn 1974. aastal kodumaalt välja, kus teda ootas ees kätte saamata jäänud kopsakas Nobeli preemia.

Solženitsõn naasis kodumaale ja selle õppekavadesse 1994. aastal kangelasena. Venemaa kritiseerimise kõrval on kirjanik ühtaegu propageerinud suurvene natsionalismi ning väljendanud arvamust, et väiksemad rahvad, nagu kasahhid, peavadki elama venelaste valitsemise all.

Sari: Romaaniklassika nr. 21

(Raamat on ikka veel kiles)