Nikolai Mihhailovitš Karamzin sündis 1766. aastal Samaara kubermangus Mihhailovka külas mõisniku perekonnas. Hariduse sai ta Moskvas erapansionis, mille õppekava oli lähedane ülikooli omale. Humanitaarharidusega mehena, kes tundis hästi saksa ja prantsuse keelt, tutvus ta põhjalikult Lääne-Euroopa kirjandusega.
Kirjanduslikku tegevust alustas Karamzin 1783. aastal, esialgu tõlkimisega. Hiljem hakkas ta kirjutama luuletusi ja originaalset proosat.
1789. aastal sõitis Karamzin välismaale, käis Saksamaal, Šveitsis, Prantsusmaal, Inglismaal. 1790. aastal sügisel Venemaale tagasi tulnud, asutas ta ajakirja “Moskovski Žurnal” ning hakkas seal avaldama “Vene rändaja kirju” – oma tähelepanekuid välisreisist. Samas ajakirjas avaldas ta ka oma teosed “Vaene Liisa” ja “Bojaaritütar Natalja”.
Kuna vene kirjandus oli tollal alles lapsekingades, paistsid need jutud kohe silma kui tüüpilised sentimentalismi näidised ja nad on jäänud vene kirjanduslukku kindlalt püsima. Karamzini jutustuste ilmumisega lülitus vene kirjandus Euroopa kirjanduslikku protsessi, tõustes peatselt maailmakirjanduse esiritta.
Üldises halemeelse kirjanduse tulvas äratasid “Vaene Liisa” ja “Bojaaritütar Natalja” XIX sajandi teisel poolel ka eesti kirjameeste huvi, ja nad ilmusid eestikeelses tõlkes mõlemad 1886. aastal J. Kõrvi toimetatud “Valguse” lisas.
Tänapäeva lugeja lähtub teoste hindamisel muidugi juba teiselt tasandilt: nendel sentimentaalsetel juttudel ei puudu siiski oma võlu ka nüüdisajal ning “klassikaliste lugude” sarjas on neil kindlasti oma koht olemas.
N. Karamzin jätkas järgnevail aastail kirjanduslikku tegevust ning on ajalukku läinud vene kirjakeele uuendajana ja edasiarendajana, kes tõi ta alla “ladina konstruktsiooni ja raskepärase slaavluse kõmpidelt ning lähendas elavale ja loomulikule vene kõnekeelele”, nagu iseloomustab teda V. Belinski.
1804. aastal loobus Karamzin ilukirjanduslikust tegevusest ja asus vene ajalugu uurima. Allikamaterjalidele toetuv “Vene riigi ajalugu”, mis ilmus aastail 1818-1824, oli silmapaistvaks nähtuseks vene ajalooteaduses, kuigi see teos on kantud monarhistlikest vaadetest.
N. Karamzin suri 1826. aastal Peterburis.
Tõlkija
Sari: Klassikalised lood (taskuformaat)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.