“Vabahärra von Münchhausen”

Täna läheme Lääne-Saksamaale. Sinna, kus Weseri jõgi teeb küngaste ja metsade vahel kõverikke ja käände ning nagu väike laps joonistab lõpuks tagurpidi kolme. Seal selle kolme juures tõuseme Eckbergi mäel asuvasse Bismarcki torni, vaatame lõunasse ning meie ees avaneb väike saksa nukulinn, 13. sajandil tekkinud Bodenwerder. Bismarcki tornist paistab selgesti kätte linnakese peatänav, sadamasild, üle jõe viiv sild, raudteejaam, vesiravila hoone, Cemnade kloostri tuhandeaastane kirik. Kui pikksilm või binokkel abiks võtta ja sihtida see iidse pargi poole, siis võime näha seal üht kahekordset villat ning selle villa ees seisvat mälestussammast ja purskaevu ühteaegu: meest, kes istub joova hobuse seljas. Pooliku hobuse seljas. Hobune joob “üle igasuguse mõõdu, niisuguse januga, mida polnud kuidagi võimalik kustutada”. Nii on pajatanud hobuse seljas istuv mees. Ja jatkanud: “Aga see oli ka päris loomulik, sest kui ma oma inimesi otsides (tegelikult juhtus see lugu mitte Bodenwerderis, aga hoopis Otšakovi all, kuid sellest veidi hiljem)… kui ma oma inimesi otsides tagasi vaatasin, mis te siis arvate, mu härrad, mida ma nägin? Mu vaesel hobusel oli kogu tagakeha laudjast saadik läinud, otsekui puhtalt maha lõigatud. Niisiis voolas vesi tagant sedamööda välja, kuidas ta eest sisse voolas, ja ei olnud tast hobusele kasu ega kustutanud see tema janu.” Nõnda on lugu ka purskaevu-hobusega, kes juba aastakümneid ei saa ega saa oma janu kustutatud. …