“Vabadussõja vaimus. Mälestusi 20. sajandi muutlikest oludest”

Ants Jõe (1905-1987) oli hariduselt põllumees ning teoloog. Sõjamehena võttis ta osa Eesti Vabadussõjast selle sõja noorima sõdurina ja 1944. aastal Eesti kaitselahingutest ohvitserina. Eraelus on ta olnud tegev Pärnumaal jaoskonna-agronoomi ja põllumajandusliku konsulendina, osalenud juhtivas rollis vabadussõjalaste rahvaliikumises, teotsedes muuhulgas kõnemehena ja selle liikumise “Võitlus” põllumajandusosakonna toimetajana, ning hiljem mitme riigimõisa (p. 1940. a. sovhoosi) valitsejana. Tema kui aktiivse kodaniku osaks sai sattuda vastuollu poliitiliste oludega ning seetõttu tuli pikemat aega leppida ka lihtsamate rollidega mitmesugustel elualadel. Mitmel korral ja erinevates oludes (1934-1936, 1941 ja 1944-1956) tuli viibida ka vangistuses.
Ants Jõe mälestuste vahendusel saame heita pilgu oludele, mis valitsesid Eesti riigi loomise, sellele järgneva eksistentsi ja hukkumise ajal, samuti ka Teise maailmasõja järel Soomes ja Venemaal valitsenud oludele. Meie silmadele avanevad Eesti Vabariigi loomise aeg ühe õppursõduri vaatevinklist, Eesti Vabariigi aeg noore entusiastlikult eluteed alustava põllumehe ning vabadussõjalaste liikumise tõus ja purustamine selles liikumises aktiivselt osalenud riigikodaniku vaatevinklist, 1940.-1941. aasta sündmused juba juhtival ametikohal oleva ametniku vaatevinklist, 1944. aasta lõpu sündmused ohvitseri ja põgeniku vaatevinklist ning viimaks GULAG-i olud kinnipeetava pilgu läbi.
Lisades uudset teavet nende erinevatel aegadel olusid kujundanud asjaolude kohta – selle kohta, kuidas need ilmnesid ja leidsid käsitlemist rahva kui terviku ja selle liikmeiks olevate erinevate üksikisikute poolt arusaamade, hoiakute ja suhtumiste vahendusel, võiks see pilguheit oluliselt täiendada meie seniilmunud kirjanduse mõjul kujunenud sellekohaseid kujutusi. See võiks omada ka olulist õpetlikku väärtust. Sest osutades nii otsesõnu kui vihjamisi asjaoludele, mida raskete oludega rinnutsi seistes oli põhjust pidada iseäranis tähelepanuväärseiks; käsitledes seda, kuidas neis oludes sugenenu on inimesi just teataval viisil tabanud ja kuidas ning mispärast nende inimeste poolt teatavat käsitlemist leidnud, on ühtlasi osutatud ka sellele, kuidas ning miks oleks olnud nende erinevates oludes kõige õigem toimida. Sellistena on need osutused niisugused, et neile võiks olla oluline tähelepanu pöörata ka siis, kui ise oleme mingis rollis käsitlemas teatavaid aegu, olusid, olukordi või situatsioone. Olgu siis neid, mis juba möödas, või neid, mis alles ees.