“Väärismetalltööd Eestis 15.-19. sajandini”

E. Vende mongraafia “Väärismetalltööd Eestis 15.-19. sajandini” on hinnatavaks uurimuseks meie väärismetalli alal. Mainitud teoses annab autor esmakordselt ülevaate Eesti NSV territooriumil säilinud väärismetallesemetest, määrab nende ajalise kuuluvuse ja kunstilise taseme. Väärismetalltöödest on valitud ainult huvipakkuvamad kunstimälestised ja muuseumide fondides leiduvad esemed. Etnograaflist laadi väärismetalltööd on jäetud välja, kuna nende kujunduslik alus on teine. Rahvusliku väärismetalli kohta ilmub omaette uurimus.
E. Vende alustas Tallinna Mustpeade vennaskonna, Niguliste koguduse ja Provintsiaalmuuseumi varade registreerimisega 1939. a. sügisel ühtlasi väärismetallesemete arvelevõttu. Seoses kohalike sakslaste repatrieerimisega hakati likvideerima nendele kuulunud ühinguid, kogudusi ja muuseume. Maakirikute kunstimälestiste arvelevõtmine kerkis päevakorda alles 1953. aastal, kui dotsent E. Vende koos Tallinna Riikliku Kunstiinstituudi üliõpilaste ja õppejõududega jõudis läbi töötada end. Läänemaa ja Järvamaa kunstivarad. Pärast kunstimälestiste kaitse inspektori ametikoha moodustamist jätkas kunstimälestiste registreerimist juba Eesti NSV Kultuuriministeerium. Viimane on seda teostanud E. Vende abiga kuni tänaseni, millal on peaaegu lõpetatud kunstimälestiste arvelevõtmine. Selle pikaajalise registreerimise lõpptulemusena ongi valminud käesolev töö.
Tänuväärt tööd esemete mõõtmisel on teinud Kunstiinstituudi metallehitustöökateedri üliõpilased ja nooremad õppejõud. Õppejõududest väärivad esiletõstmist E. Tamm ja L. Pärtelpoeg, kes on sellest tööst aktiivselt osa võtnud esimestest aastatest kuni käesoleva ajani. Lahket kaasabi on osutanud ka dotsent E. Ederberg. Ta koostas juba kodanlikul ajal omal algatusel nimestikud kirikute kunstivarade kohta, mille abil on võimalik välja selgitada viimase sõja ajal kaduma läinud karikad, pokaalid, peekrid jt. Nende arv on üsna suur, peamiselt kunstiväärtuslikumate esemete osas.
Väärismetallesemetest on rikkamad põhja- ja läänepoolsed alad. Vähe väärismetalltöid, ja sedagi peamiselt hilisematest sajanditest, on säilinud lõunarajoonides. Ka meie väiksemate linnade kullasseppade töödest on jäänud järele üsna väike osa. Meieni on säilinud Viljandi meistri M. W. Mülleri, Tartu meistrite A. B., D., C. S., I. K. S. ja teiste üksikud tööd, mis on tehniliselt ja kunstiliselt tasemelt palju madalamal Tallinna meistrite töödest (välja arvatud M. W. Müller). Ka võib neid lugeda osaliselt etnograafilist laadi väärismetalltööde hulka. Seepärast on autor valinud ainult üksikuid näiteid eelmainitud meistrite töödest ja analüüsinud peamiselt Tallinna meistrite esemeid.
Monograafia ülesehitmisel on autor lähtunud orienteeruvalt meie kunstiajaloos kehtivaist stiiliperioodidest ja neist kinni pidanud sedavõrd, kuivõrd see oli võimalik omaaegseid tingimusi silmas pidades. Väärismetalltööde areng kulgeb veidi erinevalt meie kunstiajaloos kehtivatest muist perioodidest. Nii näiteks ei lõpe gooti stiilis elementide kasutamine väärismetallis 1530. aastaga, vaid need püsivad läbi 16. sajandi. Tihti kasutati üht ja sama traditsioonilist vormi sajandeid. Kuid iga stiil jättis teatud muudatused ornamenti, harva aga meistrimärgi. Niisuguste esemete dateerimine ning periodiseerimine tekitas raskusi ka raamatu kirjutajale.
Monograafia on mõeldud kunstimälestisi tutvustava väljaandena laialdastele ringkondadele ja ühtlasi käsiraamatuna. Siiani on neid ülesandeid täitnud dr. Adolf Friedenthali “Die Goldschiede Revals”, mis annab ülevaate ainult Tallinnas õppinud ja töötanud meistrite märkidest ja nende eluloolistest andmetest.
E. Vende monograafia “Väärismetalltööd Eestis 15.-19. sajandini” on esimene Eesti NSV Kultuuriministeeriumi poolt väljaantavast kunstimälestisi populariseerivast sarjast.

– E. Liin
Kunstimälestiste kaitse inspektor

(ümbrispaber on kulunud)