Voldemar Õuna kaheosaline “Uus evangeelium” valgustab üht Eesti ajaloo pöördelisemat aega – aastaid 1939-1941 alates baaside lepingust kuni Saksa vägede saabumiseni. See ajaraam Teise maailmasõja alguses hõlmab Nõukogude Liidu sõjalist sissetungi Eestisse ja iseseisva riigi hävitamist – Eesti annekteerimist ja okupeerimist ning esimesi sovetlikke massirepressioone ja kõike muud, mille tõi kaasa esimene Nõukogude aasta.
Voldemar Õuna “Uut evangeeliumi” on peetud eesti kirjanduses üheks jõulisemaks selle perioodi kujutuseks. Romaani eepilist haaret ja jõudu on kohati võrreldud isegi Thomas Manni loominguga. Paradoksaalse kombel pole teos pärast 1953. aastal Lundis ilmunud esmatrükki suuremat tähelepanu äratanud, ka vabas Eestis pole seda seni välja antud. Tegemist on unustatud tähtteosega, mis kindlasti väärib tänapäeva lugejate tähelepanu.
Voldemar Õun (1893-1986) sündis Tallinnas töölisperekonnas, osales mobiliseerituna Esimeses maailmasõjas, naasis sealt tuberkuloosihaigena ja jõudis seetõttu keskhariduseni alles 1926. aastal. Seejärel astus ta Tartu ülikooli õigusteaduskonda, lõpetas selle 1937. aastal ja asus 1938. aastal tööle õiguskantsleri sekretärina. Alates 1944. aastast elas Õun Rootsis. Tema kirjanduslik loomeiga jäi lühikeseks. Õuna esimene raamat ilmus 1938, järgmisel aastal sai tema romaan “Konarlik tee” Looduse romaani-võistlusel esimese auhinna. 1953. aastal ilmunud “Uus evangeelium” jäigi aga autori viimaseks sõnaks ilukirjanduses.
Sari: Eesti lugu
(kiles)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.