“On sul väga halb?” küsis Enn Remmelgas, tundes naise käsivart tugevamini enda omasse klammerduvat. Küsitav vastas pearaputusega ning pingutas korraks naeratusegi huultele. Sellest naeratusest tundis mees, et naisel on tõesti halb.
“Püüa vastu pidada, võib-olla jõuame siiski veel enne lõunat ette.” Enn rääkis sosinal, et mitte ümberringi pealesuruvate inimeste tähelepanu äratada oma keelega, mida võõrad tavaliselt leidsid väga tundmatuna ja ainulaadsena kõlavat. Ta ei talunud seda umbusklikku uudistamist, seda: ei tea, mis keel see küll peaks olema? Kui mitu korda oli see küsimus teda häirinud – kui mitmel maal ning mitmesuguses olukorras! – nii et ta nüüd ennast sellest kogemusest, kui vähegi võimalik, säästa püüdis. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.