“Upanišadid”

Upanišadid pole kindlate tunnustega kirjandusžanr, vaid pigem mahukas raamatukogu, mis hõlmab nii proosat, värssi kui ka kahekõnesid – õpetusi, uskumusi, tähelepanekuid, müüdipärimusi ja pilte Vana-India elukorraldusest. Selle pärandi uurimis- ja tõlgendamislugu on Indias enam kui paari aastatuhande pikkune, kusjuures Lääne autorid on India õpetlastelt palju üle võtnud. Upanišade loetakse veedakirjanduse viimaseks osaks, millele viitab nende sakskritikeelne üldnimetus vedaanta (“veedade lõpp”). Seesama sõna tähistab ka upanišadidest välja kasvanud filosoofilist suunda, mille tuntuim haru on advaita (“mitte-kahesuse”) vedaanta. Selle õpetuse keskmes on monism: usk jumal-absoluudi (brahman) ja inimhinge (aatman) samasusse, mida hilisema uurimislugu on pidanud kogu hinduistliku metafüüsika tuumaks (Inden 1990: 105). Upanišadid pole siiski ainult filosoofilised tekstid, vaid neis kajastub Vana-India kultuur oma mitmekülgsuses. Et nende sisu paremini mõista, ei saa mööda vaadata veedadest kui upanišadide mütoloogilisest, religioossest ja kirjanduslikust sissejuhatusest.

Sari: Avatud Eesti Raamat