“Ümera jõel”

[…] Esialgu näis mulle liiga raske olevat kirjutada ja kirjeldada seda, mida pole näinud, millest pole kuulnudki, ainult lugenud. Aga mõtted ja kujutlused oma rahva minevikust, selle põnevamatest momentidest ei jätnud mind, ja 1925. aastal hakkasin materjali koguma ja visandeid kirjutama Jüriöö ülestõusust 1343. aastal. Käisin kohti vaatamas, kus sündmustik pidi arenema, õppisin sellekohase kirjanduse järgi kloostrielu ja -olustikku tundma. Minu peategelane pidi olema eesti päritoluga, lapsepõlves kloostrisse sattunud ja mungaks kasvatatud, aga oma päritolust teada saanud mees. Jõudsin mustandi kirjutamisel sinnamaale, kus neli eesti vanemat (“kuningat”) lähevad vaenlaste kutsel Paidesse läbirääkimistele (kus nad reetlikult mõrvati). Seal aga katkestasin töö – ei söendanud nagu edasi kirjutada, kartes täielikku ebaõnnestumist.[…]