Selleks pole vaja olla vanamoeline lugeja, et küsida “Üle parda” viimase peatüki lõpetamisel: “Mis nendest sai?”
Siin kujutatud inimeste saatused jäävad poolikuks, nende elukäigu kirjeldamine lõpeb üsna järsku, jättes tegevustiku niidid lahtiseks.
Autor peab puhtsüdamilikult tunnistama, et ta ise ka ei tea, kuidas lõpeb “Üle parda” tegelaste elukäik. Nad on meie eneste hulgast. Meie saatus aga on praegu alles kujunemisel, meil kellelgi pole aimu, kuidas see ükskord lõpeb.
Tahtmata olla ennustaja, ei ole autor ette rutanud, vaid on seadnud oma ülesandeks kujutada ainult ühte järku eesti pagulaste elust Saksamaal, seda lõiku, mis lõpeb ühes Teise Maailmasõjaga Euroopas.
Oma järgmises või järgmistes raamatutes tahab autor jätkata “Üle parda” tegelaste elukäigu kirjeldamist. Selleks ta teeb juba praegu mõningaid ettevalmistusi, kogudes vastavat materjali põgenike laagreist, kuhu Kalju Raik ning ta vanad ja uued sõbrad on elama asunud. Väliste sündmuste poolest on nende elu nüüd palju vaiksem, kuid nende hingedes käib endiselt kõrglaine, sest seal ei ole torm lakanud. Autori edaspidine huvi ongi suurel määral koondunud sellele, mis on toimumas pagulase hinges.
Autor tunneb juba ette rõõmu sellest ajast, mil ta on jälle täitmas oma üksildast elu järgmise raamatu loomisega. Kas see teostub sellesama katusekambri vaikuses, kus sündis “Üle parda” või on selleks juba mingi toanurgake kuskil mujal?
Ei tea. Igatahes toimub see seal, kus aken võimaldab mul puhketundidel heita pilku oma saatusekaaslaste ellu ning kuulata nende laste rõõmsat kära, mida nad teevad mängides.
Geislingenis, mai 1946.
– P. Krusten.
Printed by permission of UNRRA. Trükitud UNRRA loal. USA-ala Eestlaste Kirjastuse väljaanne. Trükk: “Schwäbische Landeszeitung” Naumann&Co. K.-G., Augsburg
(Raamat on lugemata, lehed lahti lõikamata)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.