“Üldkeeleteaduse kursus”

Eessõna esimesele väljaandele

Ferdinand de Saussure´i anne arenes keeleteaduse keskel. Üsna tihti kuulsime Saussure´i kurtmas keeleteadusele iseloomulike printsiipide ja meetodite puudulikkuse üle. Kogu oma elu otsis ta kangekaelselt juhtivaid seadusi, mis võimaldaksid suunata tema mõtet läbi selle kaose. Alles 1906 sai Saussure Genfi Ülikoolis – võttes üle Joseph Wertheimeri ametikoha – tutvustada oma isiklikke mõtteid, mis niivõrd paljude aastate jooksul olid küpsenud. Saussure luges üldkeeleteaduse kursust kolm korda, 1906-1907, 1908-1909, 1910-1911; on tõsi, et õppekava vajadused kohustasid teda poole igast kursusest pühendama indoeuroopa keeltele, nende ajaloole ja kirjeldusele; see kahandas oluliselt tema teema põhilist osa.
Kõigil, kel oli privileeg neid nõnda viljakaid loenguid kuulata, oli kahju, et neist ei ilmunud raamatut. Pärast õpetaja surma lootsime tema käsikirjadest, mis proua de Saussure lahkesti meie käsutusse andis, leida tõetruud või vähemalt piisavat pilti nendest geniaalsetest loengutest; me unistasime teosest, kus me oleksime lihtsalt korrastanud Ferdinand de Saussure´i isiklikke märkmeid ning kombineerinud neid õpilaste ülestähendustega. Meie pettumus oli suur: me ei leidnud mitte midagi või peaaegu midagi, mis oleks olnud vastavuses tema õpilaste konspektidega; F. de Saussure hävitas jõudumööda varajased mustandid, kus ta päevast päeva oma loenguid visandas. Tema kirjutuslaua sahtlitest saime üksnes küllaltki vanu kavandeid, millel ei puudunud muidugi oma väärtus, kuid mida polnud võimalik kombineerida tema kolme kursuse materjaliga.
Tolle ajastu sedastamine valmistas meile seda enam pettumust, et meie endi ametialased kohustused ei lasknud meil peaaegu üldse osa saada tema viimastest loengutest, mis märgistavad Saussure´i karjääris sama säravat etappi kui see, mil – küll juba ammu – ilmus “Uurimus indoeuroopa keelte algsest täishäälikusüsteemist”.