“Üksteist”

Seda pole näha – väljast on mu nahk veel valge ja elastne, kaetud üksikute sünnimärkidega, nagu oleks keegi kunagi kustutanud selle vastu sigarette -, kuid seestpoolt olen ma tühi: mu käed ja jalad pole enam midagi enamat kui neli kõrsikut, millele otsa on tõmmatud valged sukad. Ma panen silmad kinni ja maailm kustub mõneks ajaks.

Kui ma ainult suudaks samamoodi tühjaks kustutada ka oma kõvaketta, hajutada algosakesteks selle mälestuse, mismoodi A mu ellu ilmus – eimiskist, otsekui tuuletõmme. Kuidas ma olin sel nüüd juba poole aasta tagusel kevadööl tutvuste otsimise portaalis istunud juba tunde, mõeldes tülpinult, et tuleks magama heita, kui ekraan korraga vilkuma hakkas ja uus aken all alumises paremas nurgas avanes. Ja kuidas ma mõistsin, et keegi räägib minuga.

“Ilusat pimedat päeva” ütles ta. “Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma olemas olen.”