“Tuuled puhuvad Vaimudemäelt”

Norra kirjaniku Trygve Gulbransseni romaanitriloogia teine ja kolmas raamat, eesti lugejale juba tuttav “Ja taamal laulavad metsad” järg, milles autor jätkab uhke Bjorndali mägimaatalu elu kujutamist. Noor Dag abiellub Adelheidiga, kelle õnn pärast poegade sündimist on täiuslik. Siis surevad poisid ja kõik tundub kokku varisevat, kuni Adelheidi hulljulge metsaretk abielupaari taas teineteisele lähendab ja kustuva armastuse lõkkele puhub. Aga õnn on püsimatu külaline inimeste elus, keegi ei tea, millal tuleb, keegi ei tea, millal ta läheb, nagu autor oma tegelaste saatust jälgides ütleb. Peagi vudib küll vanu talu avarates tubades jälle kaks vilgast poissi, kuid siseheitlustes vaevlevad vanemad võõrduvad üha enam teineteisest. Kõige valitsenud ja koos hoidnud Vana-Dag sureb, tekib tõeline kriis, mille lahendab alles Adelheidi aruka tädi, Borglandi uue perenaise sekkumine. Veel kord lahvatab hiline armastus ja suved on Adelheidi meelest valgemad kui iial enne, aga siis hukkub noor Dag, kes annab oma elu võõrast poisikest päästes. See on kogu romaanitriloogia sümboolne puänt, mille väljendub autori kreedo: südameheadus on kõrgem kui kõik muud inimlikud väärtused ja tähendab kaasinimese teenimist kuni eneseohverdamiseni.