Poole sajandi jooksul, 1905. aastast 1954. aastani, olen ma peaaegu iga aasta sõitnud geoloogiliste ja geograafiliste uurimiste teostamiseks meie kodumaa kaugelasuvatesse ja raskesti ligipääsetavaisse piirkondadesse. Algul sõitsin ma kollektorina ja topograafina kaas oma isa ekspeditsioonidega, seejärel hakkasin ma alates 1912. aastast ise uurima väiksemaid piirkondi ja lõpuks, 1917. aastal, organiseerisin esimese suure iseseisva ekspeditsiooni Angara jõe äärde.
Juba poisikesena, kui ma tegin kaasa esimesi reise isaga Hiina Dsungaariasse, käisin ma täiesti uurimata piirkondades, nägin, kuidas geoloogid ja geograafid uurivad “valgeid laike”, ja haigestusin kogu eluks parandamatusse reisimiskirge. Kuid see ei olnud niisuguse rekordeid taga ajava kodanliku ränduri viljatu kirg, kelle ainsaks eesmärgiks on minna sinna, kuhu pole veel astunud eurooplase jalg, tõusta esimesena mäetippu ning anda oma nimetusi mäeahelikele ja jõgedele, vaid see oli uurija kirg, kes püüab tundma õppida oma kodumaa loodust ja tootlikke jõude oma rahva hüvanguks.
Kuid mitte arvestada mõnd lühemaajalist episoodilist tööd, siis on minu uurimused olnud koondatud peamiselt kolmele suurele alale: algul Kesk-Siberi kiltmaa piires Leena ja Jenissei vahelisele alale, siis Aasia kirdepoolsele alale Leenast ida pool ning lõpuks, alates 1939. aastast, Sajaani – Tuva mägismaale.
…
Reisikirjelduste sari: Maailm ja Mõnda
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.