“Tundamatu sõdur”

Vänö Linna “Tundmatu sõduri” tee eesti keelde ja Eestimaale on järjekordne näide sellest, kui keerukas võib mõnikord olla silmapaistvagi kirjandusteose pääs teise, isegi lähedasse sugulaskeelde.
Väinö Linna oli enne rahvusvahelise kuulsuse saavutanud “Tundmatut sõdurit” avaldanud kaks romaani. Aga vaevalt 1947. aastal ilmunud autobiograafiline arenguromaan “Eesmärk” (Päämäärä) ning järgmisel aastal trükitud “Must armastus” (Musta rakkaus) teda isegi soome kirjanduse ajaloo lehekülgedele oleks viinud. Küll andsid need tunnistust sihikindla kirjandussepürgiva töölisnoore suurest lugemusest. Veelgi varem oli ta saatnud kirjastusele ka kogumiku oma luuletusi, mis siiski avaldamata jäid.
Oma Jätkusõja-aegseid rindetähelepanekuid oli Väinö Linna proovinud kirja panna esmakordselt juba 1942. aasta suvel. Ka seda kroonika- või reportaažilaadset kirjeldust kirjaniku üksuse sõjateest ei peetud kirjastuses avaldamisväärseks, pealegi läks käsikiri hiljem kaduma, nii et kui ta sama ainestiku juurde 1953. aasta suvel, seega rohkem kui kümme aastat hiljem, uuesti tagasi pöördus, tuli tal teose kirjutamisega algusest peale täielikult uuesti alustada. Ja võib eksimatult öelda, et see tuli nüüd peaaegu ainult aastaga valminud “Tundmatu sõduri” uuestisünnile vaid kasuks, sest nagu kirjanik paar aastat pärast romaani ilmumist ise tunnistas, muutus nende kümne aasta jooksul põhjalikult ka ta suhtumine sellesse, mida ta oli tahtnud oma teoses kujutada, isegi niivõrd, et trükivalgust näinud romaanis ei olevat õigupoolest enam midagi sellest, mida ta oli üritanud sõja ajal kirja panna. Teisisõnu – alles nüüdseks olid kirjanikul küpsenud vajalikud eeldused meieni jõudnud romaani sünniks, ja teiselt poolt oli ka soome lugeja võib-olla alles nüüd valmis seda romaani sellisena ja nii heatahtlikult vastu võtma.
“Tundmatu sõdur”, mille esimene pealkiri oli kirjastajale saabudes olnud “Sõjaromaan”, jõudis lugejateni 1954. aasta detsembrikuu esimestel päevadel. Kuu aja pärast oli romaani trükitud 25 tuhat ja aasta pärast müüdud 175 tuhat eksemplari. Nüüdseks on teose soomekeelse väljaande trükiarv tõusnud ligemale 700 tuhandeni. Ilmumisjärgsel aastal oli teos jõudnud juba ka rootsi, taani ja saksa keelde.
“Tundmatut sõdurit on nimetatud soome kirjanduse esimeseks ilustamata sõjaromaaniks ning selles mõttes võrreldud seda maailmakirjandusest Erich Maria Remarque´i romaanidega “Läänerindel muutuseta” ja Norman Maileri romaaniga “Alasti ja surnud”. Ain Kaalep, kes soomepoisina kirjaniku poolt kujutatud sõjast ise osa võttis, leiab, et ka “”Tundmatu sõdur” kuulub meie sajandi maailmakirjanduse suurte romaanide hulka.” Praeguseks võibki seda lugeda juba ligemale kolmekümnes keeles.
Väinö Linna ei olnud kaugeltki esimene, kes Soome Talve- ja Jätkusõja heitlused oma teose lehekülgedele tõi. Neid raamatuid oli selleks ajaks kirjutatud ja avaldatud Soomes juba rohkesti. “”Tundmatu sõduri” põhiline ja olemuslik erinevus varasematest soome sõjaromaanidest seisnes selles, et Väinö Linnat ei huvitanud sõja kulissid, vaid selle karm argipäev, mis loob inimeste vahel erisugused käitusmisnormid. Oma pihtimuslikus artiklis “Sõjaromaani kirjutamisest” on romaani autor öelnud: “Sõja julmus on kergemeelses tapmises”, mille põhjuseks pidas ta seda, “et ühiskond, kuhu sõdur kuulub, võtab talt ta individuaalse moraalse vastutuse. Eraisikuna ei võiks ta kunagi selliseid asju sooritada.” Sellega on Väinö Linna aga omakorda võtnud sõjasündmustelt, mida ta kirjeldab, paratamatult ka rahvusromantilise aupaiste. See on esmajoones romaan inimese enesetundest ja käitumisest sõjas laiemaski mõttes, kui seda oli Soome Jätkusõda.
Tõsi, Väinö Linna “Tundmatu sõdur” jõudis ka eesti keelde juba 1957. aastal. Tolleaegse Helmi Elleri tõlge ei ilmunud siiski Eestis, vaid väliseesti kirjastuse “Orto” poolt Torontos ja oli seetõttu ning neis oludes kättesaadav kodumaal vaid üksikutele. Selleks ajaks oli küll Eestiski pärast veerandsaja-aastast vaheaega hakatud jälle kirjastama soome autorite teoste eestindusi, kuid selletaolise raamatu väljaandmine oli nõukogulikule ideoloogiale siiski liig. Hea või õnnelik juhus oli seegi, et selsamal 1957. aastal lubati Eesti Kirjanike Liidu kuukirjas “Looming” teosest Linda Viidingu tõlkes mõnedki katkendid avaldada. Eestis ilmub romaan niisiis alles nüüd esmakordselt. Et käesolev väljaanne täielikult uus eestindus pole, vaid põhineb ka omaaegsele Helmi Elleri tõlkele, siis on loomulik, et see kannab vastavalt ka mõlema tõlkija nimesid.

– Endel Mallene