“Tulin kodumaalt”

23. märtsil 1955 pääses Inglismaale Tallinnast tulnud N. Liidu laeval “Tartu” eesti noormees Manivald Rästas, kes end julge põgenemisega oli päästnud okupeeritud Eestist, tunnistajana meie rahva vaevapäevadest kommunismi all. Ta käis seal koolis, elas kaasa eestlaste vangistamised ja suurküüditamised, metsavendade meeleheitliku vastupanu, vangistati ise ja mõisteti 9 aastaks vangi relvade varjamise pärast, istus kolmes vanglas, lõpuks amnesteeriti, nägi ja tundis viletsust, mida kolhoseerimine kaasa tõi, töötas Paide ehitusvalitsuses ja lõpuks põgenemiskavatsustega õnnestus pääseda tööle Tallinna sadamasse, kuni peaaegu aastase ootamise järel tuli võimalus põgeneda.

Usume, et selle meie rahva noore poja elamused Nõukogude Eestis vajavad jäädvustamist ja tutvustamist kõigile eestlastele vabaduses.

Manivald Rästas ei ole mingi erakorraline isiksus, vaid loomuliku intelligentsusega läbilõike eesti noor, kellel olude sunnil kahjuks haridus pooleli jäänud, silmapaistev aga oma tahtejõu ja meelekindluse poolest. Nende omadusteta ei viibiks ta meie keskel vabaduses. Loomulikult pole ta ka kõikteadja kodumaa oludest. Ta on seotud olnud selle miljööga, kus ta on veetnud oma nooruse.

Mida Manivald Rästas on läbi elanud, sellest on ta puhtsüdamlikult jutustanud oma loo kirjapanijale – voorusega, mitte püüda liiga tark näida informatsiooni andmises küsimustes, milles ta pole teadlik. Raamat, mis õigusega kannab selle loo jutustaja ja mina-kangelase nime, ei ole arusaadavalt tema poolt kirjutatud.

Manivald Rästas elu ja tähelepanekute kirjapanija ei ole tahtnud vormida mingit kirjanduslikku teost, vaid tõsielu jutustust, läbi põimitud informatsiooniga – reportaaž ühest meie rahva pojast, kes pääses. Ta on piirdunud M. Rästaselt saadud materjaliga ja mitte seda mujalt juurde hankinud. Ta on püüdnud tõetruult säilitada ka tema jutustamise stiili.

Praegu Eestis olevate inimeste nimesid ei ole sel juhul antud, kui see võiks neid kahjustada. Mõnikord on nimed jutustajal ka lihtsalt ununenud. Üldtuntud sündmuste puhul on tähtpäevi kontrollitud, mõne juhul, kus pidi mälule toetuma, palume võimalikke eksitusi vabandada.

Lõpuks olgu nenditud veel sedagi, et suurimaks meeldivaks üllatuseks Manivald Rästasega vabaduses kokku puutudes oli tõsiasi, et meid ei lahutanud temast mingi arusaamiste vahemaa, mida paljud kartsid. Kümme aastat kommunistlikku propagandat elueas, mil inimene on kõige vastuvõtlikum ja mõjustatavam, ei ole suutnud painutada seda eesti noort ega moonutada tema tervet loomulikku ellusuhtumist. Tänu selle eest kuulub eeskätt vanemale generatsioonile kodumaal. Võib öelda, et niikaua kui Eestis elab see põlv, kes on näinud iseseisva Eesti elu, ei ole meil põhjust kommunistliku propaganda all üles kasvavate eesti noorte pärast kodumaal erilist karta – sest veel kord tahame kinnitada, et Manivald Rästas ei ole mingi erandlik noor.

Käsikirja koostaja.

(puuduvad paberkaaned)