“Sajandeid tagasi surus esimene maaharija seaninasaha mulda ja kohtas esmakordselt enda ja tulevaste põlvede igivaenlast – paekivi. Väikesed ja suured, sageli aga tõstetavad alakivi-plaadid hakkasid jonnakalt vastu maa viljelemisele. Sõlmiliste lihastega sitke künnimees pidas nendega ausat võitlust nagu mees mehega – sageli rinnutsi koos. Isa pärandas põllu ühes selle salakavala vaenlasega pojale, see omakorda edasi. Nii on rabeldud rasket võitlust kuni tänini. Kivikoormaid on põldudelt veetud kägisevail puutelgedega vankreil ja raudrehvidega veokil, on lohistatud suurel puureel, on kaalutud puukangiga ja pihustatud lõhkeainega. Aga ikka jälle hakkab sahatera mõne paeserva taha ja nõksab seisma künnirakend. Jälle kordub kahevõitlus, mis alustatud juba sajandeid tagasi.
Paas ja paas. Hoolikad käed ehitasid tast nägusaid hooneid sundijatele, losse ja kindlustorne härrastele. Jätkus teda ka viletsa orjatare alusmüüriks ja laudseinaks. Kasvasid tast kivitarad teede, õuede ja põldude veerde.
Kelle käed panid sinna esimese kivi, ei tea. Sammaldunud on alumised paelahmakad, paelmistel õitseb hilisuviti helekollane kukehari. Kui aed on vajunud madalaks, tõstab pahkunud kätega põldur harjale uusi kivilahmakaid.
Aga nüüd paistab siiski, et see võitlus on lõppemas. … “
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.