“Tuletorni juurde”

“Tuletorni juurde” on psühholoogiline põnevusromaan. Väline tegevus peaaegu puudub, seda asendab tegelaste teadvuse ülitäpne ja (kaas)tundlik kirjeldamine. Woolfi proosa on rütmiline, lause pikk, semikooloni-, kooloni- ja komaline. Väga olulised on sulud, sageli on sulgudesse paigutatud teadvusajaga lõikuv reaalaeg. Aga ka surm, mida ei kirjeldata – see jääb sulgudesse, sõnade taha ja vahele.

Ajaks, kui raamat uue osaga uuesti algab, on tähtsamad tegelased lahkunud. (Ühel pimedal hommikul koridoris komberdades sirutas mr Ramsey käed välja, aga et mrs Ramsay oli eelmisel ööl kaunis äkitselt surnud, jäidki käed väljasirutatuks. Jäid tühjaks.) – Need klambritesse pandud laused on romaani ilusamaid, neis on kokku võetud kõik see, mille järgi inimesed igatsevad – tunne, kaastunne. Põimuvatest teadvustest tähtsaim on mrs Ramsay oma. Kuid see ei tule sellest, et ta on naine, vaid sellest, et ta on ema. Ema kaheksale lapsele, kelle eest ta lisaks mehele peab hoolt kadma.

“… kui tahes terased me ka pealispinnal pole, allpool oleme me väga tõsised, väga sügavad ja väga inimlikud.” See on Woolfi loomingu moto ja mõte.

“Niisiis, kui kõik lambid olid kustunud, kuu loojunud ja peenike vihm trummeldas katusel, hakkas alla voolama määratu pimedus. Näis, et miski ei või pääseda sellest tulvast, pimeduseuputusest, mis pragudest ja lukuaukudest sisse pugedes hiilis ümber ruloode, jõudis magamistubadesse, neelas alla siin pesukausi ja kannu, seal vaasi punaste ja kollaste daaliatega, seal kummuti teravad servad ja koguka kere. Mitte mööbel üksi polnud hukule määratud; ka inimeste kehast ja vaimust säilis vaevalt midagi, mille järgi võinuks öelda, et “See on see” või “See on too”. Vahel kerkis mõni käsi, otsekui tahtes millestki haarata või midagi eemale peletada, või keegi oigas, või keegi naeris kõvasti, just nagu koos olematusega nalja visates.”

Eesti Päevalehe Raamat