“Tuhande valitseja maa”

Mälestusi Saksa okupatsiooni ajast 1941-1944

Sissejuhatus
Saksa sõjavägi on 25 aasta jooksul kahel korral Eesti okupeerinud; 1918 ja 1941-44, esimeses ja teises maailmasõjas.
1918 astusid mõned meie juhtivatest poliitikategelastest kindralmajor (tol ajal polkovnik) E. Põdderi kaudu ühendusse Kuresaares asuva Saksa armee staabiga, et viimast mõjutada Saksa sõjaväe kiiremaks paiskamiseks okupeeritud Saaremaalt mandrile, kus pärast enamlaste võimulepääsemist novembris 1917 bolsheviseerimine oli alanud. Sissemarssivad sakslased tegid neile idamaistele katsetele lõpu, kuid katkestasid ühtlasi 24. veebruaril 1918 väljakuulutatud Eesti iseseisvuse. Nagu teada, alustasid bolshevikud, kui Saksa sõjavägi novembris 1918 Eestist lahkus, tormijooksu Venemaalt meie kodumaa vastu, said aga lüüa. Eesti sai ja jäi vabaks 1940. aastani. Teise maailmasõja tõttu tekkinud olukorda kasutasid enamlased selleks, et 1939. a. ehitada Eestis kõigepealt baase ja 1940. a. maad okupeerida, see liita Venemaaga Nõukogude Liidu osariigina ja uuesti alustada 1918. a. poolelijäänud bolsheviseerimist.
Saksa-Vene sõja tekkimisel 1941 oli Eesti kaotanud oma iseseisvusaegsed poliitikategelased, kes oleksid suutnud maa saatust juhtida. Välja arvatud need üksikud, kellel läks korda end peita või välismaale pääseda, olid kõik president K. Pätsi ja ülemjuhataja kindral Laidoneriga eesotsas enamlaste poolt vahistatud. Saksa sõjavägi liikus kiires korras Leningradi sihis ja vabastas suvel ning sügisel 1941 Eesti uuesti enamlaste alt.
Mida võitis Saksa sõjavägi, seda oskas kaotada Saksa tsiviilvalitsus: usalduse, lugupidamise, tänu. Kuidas see sündis Eestis, sellest tahan käesolevas raamatus minul olevate andmete ja dokumentid põhjal jutustada. Kuna Hitleri poliitika Ida-Euroopa rahvaste suhtes oli enam-vähem ühtlane, siis kõneleb raamat õigupoolest mitte ainult nähetest ja tõsiasjadest, mis olid elulise tähtsusega Eestile, vaid iseloomustab rahvussotsialistlikku sõja- ja rahvastepoliitikat Idas üldse.
Bolshevism viis rahvad, kes temaga lähemalt kokku puutusid, nii kaugele, et nad kõik rõõmuga tervitasid sissemarssivaid sakslasi. Sakslasi, mitte aga nende käske ja keelde. Seda oli siiski palju, kui arvestada suurt, 1914. a. peale peaaegu kogu maailmas läbiviidud lakkamatut saksavastast propagandat. Sakslastele oli seda liig vähe. Nad ülehindasid iseend ja alahindasid oma uusi sõpru, keda nad seetõttu kohtlesid kui allaheidetud võõraid, mitte kui sõbralikke liitlasi. Nii muutus Saksamaa kardetavaimaks vaenlaseks Idas – sakslane ise.
Tean, et Saksa sõjaväe südamlikule vastuvõtule Venemaa vanade ja uute osade elanikkonna poolt vaadati Läänes kui Saksa propagandale. Isegi tänapäev leidub veel parandamatuid või sihilikult valesti arusaajaid, kes kinnitavad sama. Siin pole midagi parata. Kuid tõsiasjad jäävad tõsiasjadeks, kas nad ühele või teisele meeldivad või mitte. Kui pärast sõja lõppu tatarlased ja kalmõkid küüditati Venemaal oma kodudest kaugetesse kõrvetaolistesse paikadesse või Siberisse, siis sündis see kättemaksuks nende hea suhtumise pärast sakslastesse ja halva suhtumise pärast bolshevikesse.
Minu seisukohad raamatus käsitletud küsimustes pole tekkinud pärast Saksa kokkuvarisemist, neid olen juba varem avaldanud ja kaitsnud, nimelt siis, kui pidasin võitlust okupatsioonivõimudega Eesti huvide kaitseks, siis, kui vähemalt teoreetilisel oli võimalik tehtud vigu parandada ja nende kordamisest loobuda. Tagantjärele tark olla on muidugi kergem ja mugavam, kuid minu arvates on see iseloomupuuduse tunnusmärk. Ja kuigi Saksa okupatsiooni ajal sakslaste vaateid ja korraldusi tihti kritiseerisin, mõnikord võib-olla isegi liiga teravalt, pole ma saksa rahva vastu kunagi vaenulik olnud, olen teda vastuoksa austanud ja armastanud. Sinna poole hakkavad nähtavasti ka mõned endised sakslaste vaenlased meie hulgast tüürima, kusjuures vähemalt poliitiliselt on tähtsuseta, kas nad seda teevad muutunud sisemisest veendest või tingituna tänapäevasest üldolukorrast.
Saksa võimud tegid okupatsiooni ajal Eesti heaks palju. Parandati raudteid, sildu ja teisi liiklemisseadmeid ning hoiti nad korras, vabrikud pandi uuesti käima, Saksamaalt toodi põllumajanduse arendamiseks masinaid, tõuloomi ja väetisaineid, kogu maa sai kolme aasta jooksul seni maailma raskeimas sõjas elada võrdlemisi rahulikult. Kuid Eesti jäi Saksa sõjaväe tagalaks. Temale – ning teistele Ida-Euroopa maadele – ei antud iseseisvust, see oli Saksa idapoliitika suurim viga, mida tolleaegsele situatsioonile iseloomustavalt ei aetud Saksa välisministeeriumi, vaid eriti selleks loodud idaministeeriumi, osalt riigi julgeolekupeaameti kaudu.
Selle vea tõttu nurjus minu töö Eesti heaks. See viga sai saatuslikuks ka Saksamaale endale.
– Märtsis 1956.
Oskar Angelus

(Raamatu paberkaaned kulunud)