Uku Masingu suunas minna tähendab kaarega minna: oli ta ju teoloog, see tähendab vaimutüübi esindaja, kelle eestikeelne nimi juba, usu-teadlane, kõlab Teaduse Ajastul anakronistlikult, et mitte rohkem ütelda. Endisaegse usu asemel ilmuvad uusajal mitmed uued vaimunähtused, teiste hulgas keelefilosoofia. Iseenesest polnud selleni jõudmine muud kui järjekordne samm maailmapildi inimlikustamisel; teati juba, et käekirja ja väljendusviisi ainulisus johtub inimese eripärast, niisiis jäi veel üle võtta inimest ka inimülesena tundunud nähtuse, keele loojana. Sest mida muud keelefilosoofia ilmumine märgib kui mitte äratundmist, et keelgi tuleb arvata inimvaimu saavutuste hulka? Avastusele järgnes arendus; hilisemail sajandeil on tehtud mõndagi, et mõtlemise piire selgitada. Iga raamatuhuviline peaks midagi kuulnud olema “keelefilosoofiast”, see tähendab katseist tuletada metafüüsika keelest ja vahest veelgi üldisemalt tuntakse tõsiteaduse populaarset täiendust, “keelekriitikat”. Paraku pole kummalgi nimetatud juhtudest jõutud üldist tutvustamist väärivate saavutusteni; keel, ammustest aegadest peale inimülese aupaistega ümbritsetu, ei taha oma eriseisundit loovutada.
…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.