“Kas valgustajad oleksid ka üksteise peale niimoodi karjunud?” küsisid minu käest kunagi 11. klassi õpilased, kui nad ise olid ajuti ennastunustavalt karjudes tund aega arutlenud teemal, mis võis kõlada umbes: “Kas inimene on loomult halb või hea?”, ning oli mõeldud häälestusena valgustusajastu käsitlemisele. Käsitlemiseni ajastu ühe keskse küsimuse hääleka ülevaidlemise juurest tookord ei jõutudki, küll aga ajastule korraks lähemale. Vähemalt nii tundus mõnest pilgust, millega vaeti mõtet, et kui näiteks Voltaire oleks klassiruumis viibinud, poleks kärarikast selgusevajadust ja veenmistungi vähemaks küll jäänud, pigem vastupidi.
“Traktaat tolerantsusest” on tõlgitud neile noortele ja kõigile nendetaolistele, loodetavasti arvukatele inimestele, keda huvitab, mismoodi valgustajad karjuvad, mitte ainult see, mida nad seejuures käsitlevad või millisteks käsitlusteks meile ainet võiksid anda. Midagi nüüdislugejale ennekuulmatut “Traktaat” ju ei ütle, kirjandus- ja mõtteloolise tõsiasjana on tema olemaolu üldteada, Voltaire prantsuse kirjameestest Eestis üks paremini tuntud ja rikkalikumalt esindatud juba ammust ajast. Mis üle üldhariduse, selle väljauurimiseks pöördub eesti lugeja traditsiooniliselt ikka ka muukeelsete allikat poole ning “Traktaat” pole tõlgitud taotlusega seda valmidust ja vajadust tõrjuda, vaid veendumusega, et teoseid tõlkida on mõtet ka kultuuris, kus on alati mitmes keeles loetud ja loetakse edaspidigi. Mitte selleks, et miski oleks jälle endal kodus “olemas”, nii et poleks vaja mujalt otsida, vaid et lugejad saaks lisaks kirjanduslooliste tarkuste kogumisele oma emakeeles võimalikult paljude autorite ja tekstide häält kogeda, Voltaire´iga inimeste lolluse ja kurjuse üle kaasa vihastada, lasta tal end heldima või muigama panna.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.