“Torn üle metsa”

Mõis ja mõisaelu kunagises eesti ühiskonnas on muutunud kaugeks mälestuseks, kuigi meie hulgas leidub veel palju neid, kes seda isiklikult kaasa on elanud. Üks selliseid on kirjanik Pedro Krusten, kelle lapsepõlv möödus mõisamiljöös. Tavalisele inimesele on mälestused mõisast ühiskondlikult kibedad ja karmid, kuid samas ka romantilised ning meelekujutust erutavad. Niisama on see ka Krusteniga, kelle uues teoses on rohkesti ühiskondlikku traagikat, kuid ka armastust ja unelmaid ning värvirikkaid inimesi, kelle poolest tänapäev on võrratult vaesem. Oma tundliku sulega on kirjanik kinnistanud tüki kadunud elu, mis kindlasti haarab iga lugejat.

“Selg vastu kollast piimanõu, põlved ruumikitsuse pärast püsti, sõidab Martin Vennart ollendri vankripäras istudes Kaldametsa mõisa oma uuele töökohale. Otsapidi püsti on ta kuivetanud käte vahel ka tuliuus nikeldatud konksuga jalutuskepp. See kepp ja vanavõitu pruun kast, millel ta istub, on kogu ta varandus. Sedagi tundus veel liiga palju, sest kast ei tahtnud hästi peale mahtuda.

Silmnäoga tahapoole, vaatab ta kaugenevale linnale. Värvitud nägudega kahekordsed majad jäid juba tüki aja eest maha üksteisega vastamisi tõtt vahtima. Just nagu kartes kahtlase küünidega linnataguseid heinamaid ei usalda ka laternapostid kaugemale tulla. Aguli lõpetisena pudeneb veel üksikuid maju. Ise madalad, aga hooviväravad on neil suured. Jalad harkis, laiad kered õieli, seisavad need nagu ülesostjad, kes on tulnud siia kaugele linna äärde vankreid kinni pidama. Üle plangu paistab ühe madala maja pappkatus nagu ara küürutaja must kaabu. Peidus olija tahaks nagu maha salata oma ühendust tee ääres varitseva ülesostjast loomamõrtsukaga – pruuni hooviväravaga. Üks maja on kasvanud kõvasti korstnasse. See on tal nii ränk, nagu näitaks ta üle aia rusikat. …”