Autorilt – lugejale
… Aga astume kõrvale Orwelli teemadest. Tulgem selle juurde, et 60 aastat tagasi, 1-sel detsembril 1924, üritasid kommunistid meie kodumaal mässu vabariigi kukutamiseks Punase Venemaa rüppe. Mässu mahasurumisega oli Eestis kommunistliku tegevuse ja mõtte keelustamine parlamentaarses korras kehtestatud seadusega. Kümme aastat hiljem, – 12-ndal märtsil 1934 toimus erakorraline pööre Eesti riiklikus elus; selle tulemusena teatav osa eestlasi ja sõjamehi seati põlu alla ega lastud neid ebaõiglaselt vajutatuna ametliku avalikkuse porri enam oma peadki tõsta. Nende poolset juttu ei kuulanud keegi; – isegi mitte 1944-ndal aastal, kui kodumaa jäi maha osa eesti rahvast valis vabaduse paguluses.
Sündmused, mis leidsid aset 60 aastat tagasi, ei huvita paguluses üles kasvanud noori eesti mehi ja naisi. Elatakse ju uutes ja mitmeti paremates oludes. Vabadena – ja vabana “vanadest eelarvamustest”. Samuti kõik see, mis toimus 50 aastat tagasi, tolles vaikivas ajastus, – ka see on kaotanud oma huvitavuse, sest ollakse ju nüüd nagu linnulennult riivamas maailma poliitiliselt lavalt pudenevaid uudiseid. Kes on huvitatud sellest, kas niisugune mees, nagu Artur Sirk, oli aus, õiglane, ideeline ja vääriline mees järgnema meie riigimeestele nagu Jaan Poska, Jaan Tõnisson, Konstantin Päts, Jaan Teemant ja ka Jüri Uluots, – või oli see tuntud Tallinna advokaat, Vabadussõja sangar ja Vabadusristi kavaler siis hoopis mingi poliitiline “keerutaja”, kellest oli vaja mõnegi ringkonna arvates lahti saada Luxemburgis niisugusel viisil, mille kohta vahest siiski mõni mees oma surivoodil annaks enese hingeõnnistuse päästmiseks üksikasjaliku kirjelduse, kuidas Artur Sirk “kukkus” surnuks.
Eesti Vabariik, iseseisev ja õitsele puhkev ülemaailmse majanduskriisi möödudes, omades veel täieliku rahuaegse sõjaväe koosseisu, oma distsiplineeritud rügementidega, pataljondiega, staapidega ja sõjaväe ringkondade struktuuriga, ning toetatuna igas suhtes eeskujulikult mehitatud ja relvastatud Kaitseliidu Malevatega,- arvati olevat kriitilistel aegadel võimetuks astuma vastu Nõukogude Liidu survele, nendel päevadel, kui Moskvast esitati ultimatiivseid nõudmisi. Eesti suruti põlvili just siis, kui rahva enamuse arvates riik oli seismas oma hiilgepunktil Presidendi hoolitseva käe ja Ülemjuhataja valvsa silma all. Just siis ei arvatud Eestit olevat võimeliseks tõrjuma ida piirile valguvat punaväge. Ometi aga paari saadiku ja muude asjameest arvates oli hiljem vaja ainult sakslaste poolt Eesti iseseisvuse tunnustamist ja segilöödud (Punase Aasta tulemusena) vaprate eesti meeste üksused oleks hoidnud punaväed Narva ja Petseri rinnetel tagasi. Tegelikult arenesid sündmused sellisteks, et n.n. Pitkamehed ei rutanud mitte Tallinnast ja mujalt tõkestama sissetungivaid “õige poole” liitlasi, vaid eelistasid tungida kallale saksa landseritele, kes olevat rindelt lahkunud, et rutata oma purustatud kodumaale.
On palju asju, millele ei taheta ei mõtelda ega neist ka mitte rääkida. Aga kunagise tulevase ajaloo uurija hüveks on tingimata vajalik ja oluline, et mineviku sündmusi kirjeldatakse kiretult mitmest vaatenurgast ja nende inimeste poolt, kes asjadele olid nii või teisiti lähedal ka siis, kui niisugune lähedaolek polnud ei kuigi mõnus ega populaarne.
Kui Teie loete käesolevat raamatut, siis pidage silmas autori soovi, et “Teremi jutustust” võetakse nagu see esitatud. Kui keegi tahaks sellele saada täiendavaid pildikesi, siis leotagu Eesti diplomaatide memuaare, Voldemar Mettuse raamatuid, Helmi Rajamaa romaani “Varjutatud Südamed” – aga ka Helmi Mäelo mälestusi, kus nii mitmel puhul on “vapsid” päris rappa aetud, kui kõlbeliselt allakäinud inimesed.
Nagu juba öeldud, aastakümned on mööda läinud ja minevikku ei saa keegi muuta, olematuks teha ega ilustada. Nüüd – neli-viiskümmend aastat hiljem vaadelgem mineviku päevi ja sündmusi – varjudeta.
…
Hans Meret
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.