“Teekond läbi öö. Neljas osa”

Kui läksime lahku ja surusime kuumalt üksteise kätt, andis ta mulle kaasa oma südame ja ütles – hoia seda. Nüüd kiusab mind vahel seesugune mõte, et kui kord jälle kohtan toda sõpra, kes andis mulle hoiule nii tulikalli eseme, ütleme, kas homme, tunahomme või veel mõne kaguema päeva pärast, kas ta siis ei hakka kohe pärima, et kus on too aare, mille su kätte usaldasin, ons see veel alles? Mis ma siis vastan? Kas löön silmad maja ja ei kosta sõnagi? On õigem, kui ma siiski räägin. Et minu vastus kaduma ei läheks, panen sõnad kirja ning lasen laduda raamatusse, et oleks sõbral lugeda, kuidas ma olen mulle usaldatud varaga talitanud. Raamatule, mis sisaldab mu vastuse, panen pealkirjaks Teekond läbi öö, ja see on juba neljas osaraamat. Esimesele raamatu leheküljele kirjutan sõbrale, kes jäi randa, kui mina paati astusin, väikese pühenduse. Ja see käib nii: Sulle, mu südame kodumaa, kallis ja armas. – Autor

(paberkaaned puuduvad)