Meri oli nii rahulik ja vaikne, et vaata ja silita käega veepinda nagu magava lapse pead. Kahju vaid, et laevalagi on kõrgel ja käsi lühike, nii et nad üksteist ei leia. Veel öösel loksutasid kergemad lained vastu laevaseinu, kuid enne hommikut väsisid viimasedki ära ja rahunesid. Et olgu nii, mis me ikka rassime ja tormame ööd ja päevad läbi.
Reisijad olid, võib mõtelda ja ütelda, ligikaudu viimseni laevapardal. Sest juba paistis rand. Võis selgesti näha, et on maa ja mitte mõni viirastus või mõnesugune kaldalähedusse eksinud ja kerkinud kaljusaar. Kes see siis ei taha oma silmaga vahtida ja näha võõrast, tundmata randa ja maad esmakordselt elus? On see siis tõeliselt too lubatud ja tõotatud maa, kuhu igatsesid kõik kokku, mõtted, süda ja meeled, nii kaua, nii kaua? Et saaks ometi kord välja laagrist ja dp-põlvest. Ära tüütas. Lõpuni näris närvid läbi. Saagu, mis saab, aga lahkuda vanast Euroopa südamest ei olnud kellelgi kahju. Väsinud inimeste silmad ei olnud sugugi unised, olgugi et kümme ööd-päeva oldi merel loksutud. Nagu oleks mõni üsna tirtsuke elektriküünla kübe silmadesse pistetud, nii nad põlesid ja tulistasid sadade ja mõne tuhande lambiga uut maad. …
(paberkaaned puuduvad)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.