Kui ma alles verinoor olin ja tundsin tungi võõraid paiku külastada, kinnitasid mulle täiskasvanud, et aastad ravivat selle kihu välja. Kui mind aastatelt võis juba täismeheks pidada, määrati arstimiks keskiga. Keskeas kinnitati mulle, et soliidsem iga jahutab mu palavikku, ja praegu, kui ma olen viiekümne kaheksa aastane, teeb selle töö võib-olla ära raugaiga. Miski ei ole aidanud. Laevavile neli kähisevat huilet panevad ikka veel mu südame kõvemini põksuma ja jalad tammuma. Reaktiivi mürin, mootori käivitamine ja isegi rautatud kapjade plagin tänavasillutisel tekitavad vanu tuttavaid judinaid, teevad suu kuivaks, panevad silmad särama, kütavad peopesad tuliseks ning tõstavad kõhukoopa üles rinnakorvi alla. Teiste sõnadega, ma ei ole paranenud; täpsemalt öeldes – kui oled juba kord hulkur, siis jäädki selleks. Ma kardan, et see haigus on parandamatu. Ma ei kirjuta seda selleks, et teisi õpetada, vaid et seda endale selgeks teha.
…
(paberümbris puudub)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.