Kriitikatung tõstab inimese loomast tunduvalt kõrgemale!
Intelligentseimgi loom võtab oma keskkonda nii, nagu see on, ega ilmuta vähimakti kriitilise käitumise tundemärki.
Rõõmsat omaksvõttu või eemaldumist ja vastupanu välisilma loomade käitumises saab selgitada üknes nende enesealahoiutungiga, mitte iial aga kriitiliste kaalutlustega.
Inimese kriitikatung eeldab maises esinevast asjade seisundist palju täiuslikuma aimamist.
Kui inimene oleks siin, füüsiline nähtumustemaailma elus, nii kodune kui loom, – kuidas saaks ta siis oma välise maailma suhtes teha kriitikat!?
Inimene võis tekitada endas kriitikatungi ainult seetõttu, et tema Vaimne tunneb teda ümbritsevast maisest ilmast täiuslikumat.
Teda nüüd ümbritsevasse füüsilisse maailma suhtub ta kriitiliselt talle ürgselt määratud, nüüd aga teadvusekauge vaimse Olemise kogemiste tõttu.
Tõelise vaimse kujunduse puhta läbielamise teadvusalalt omaenda püüdluse ja tahte tõttu välja tõugatud, nüüd maises inimloomas end füüsilis-meeleliselt läbi elav igavene vaimsubstants mäletab oma kunagist olemisseisundit ja ehkki maiseltloomalik aju ei suuda ilma pikemata selle meenutamises osaleda, saab ta siiski, selleks mõjustatuna, sellisest meenutamisest aimamisi osa võtta.
Terve kriitikatungi kõiki avaldumisvorme tingib maises esineva ebateadlik võrdlemine absoluutse täiuslikkuse vormiga, mis vastaks sellele vaimses nähtumuses.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.