Haige kohendas end paremini istuma ja puuris pilgu sängi ees istuva arsti väsinud näkku.
“Doktor Urm, te teate väga hästi, et mul ei ole veel enam mingit lootust. Miks te püüate seda ikka veel minu eest varajata?”
Arst tundis end ebamugavalt selle läbitungiva pilgu ees, mis teda kaua ja kangekaelselt fikseeris. Ta kohmakas kogu tundus selle mõjul ikka rohkem ja rohkem kössi vajuvat. Ta laubal pärlendas higi. Pealegi tundus talle, et haigetuba oli hingematvalt kuum, kuigi verandauks seisis pärani lahti.
“Ei tohi kunagi lootust kaotada,” kohmas ta vastuseks.
See oli ainult kulunud fraas, arst teadis seda. Aga see oli ainuke, mis ta niisugustel juhtudel oskas ütelda. Ta aimas põhjatut ahastust ta peale sihitud silmade ükskõikseks sunnitud ilme taga. Haige näis teadvat või vähemalt aimavat tõde. Doktor August Urmale olid tema pikaajalise praktika kestel niisugused hetked alati olnud kõige raskemad.
Haige pilgus, mis ikka veel oli arstile sihitud, avaldus etteheide, peaaegu nördimus.
“Lootust!” hüüatas ta, hääles varjumatu meelekibedus. “Miks peaksin ma lootma, kui mul enam midagi loota ei ole?”
…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.