“Viimaks ometi oli ta ohvitser, ta ei pidanud enam tuhnima raamatutes ega värisema ülemuste häält kuuldes, ühesõnaga, see kõik oli läbi. Kõik need päevad, mis olid tundunud talle nii vastikud, olid nüüd igavesti möödas, neist moodustunud kuud ja aastad ei kordu enam iial. Jah, nüüd oli ta ohvitser, võimalik, et tal saab olema raha, ilusad naised osutavad talle võib-olla tähelepanu, kuid tegelikult mõistis Giovanni Drogo, et parim aeg, nimelt esimene noorus, oli ilmselt läbi. Drogo vaatas ainiti peeglisse ning nägi mõru naeratust oma näol, mida ta asjatult oli püüdnud armastama hakata.”
Sari Eesti Päevalehe Raamat nr 9
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.