“Tartu Ülikooli usuteaduskond 1623-1940”

Tartu Ülikool on oma loomispäevist saadik seisnud hea kõigi teaduste edendamise eest, millel kindel koht universitase mõistes. Euroopalike kultuuri-, haridus- ja taedustraditsioonide kohaselt avas nende loendi ka Academia Gustavianas 1632. aastal usuteadus. Kuningas Gustav II Adolfi ja tema õpetaja ning nõustaja Johan Skytte tahtel sai usuteaduskonnast siin juhtiv teaduskond. Sajandeis kujunes sellest reegel, millest juhinduti kuni usuteaduskonna sulgemiseni 1940. aasta suvel.
Alma mater´i tuhandeist õpetatud ja koolitatud poegadest, kes siit põlvkond põlvkonna järel ellu astusid, ootas küllap kõige raskem saatus just usuteadlasi. Valdavalt põhjustasid seda nende ühiskonnakeskne seisund, kõlbelised kriteeriumid ja vastutus kaasinimeste eest, vajadus otsustada esimesena ning teha seda püsiväärtuslike veendumuste kohaselt. Neilt oodati tuge ja nõu mures ja raskustes, nendelt otsiti kaitset kohapealse ülekoht ja võõrsilt tulnud vaenuvägede vastu. Ärevad ajad paiskasid vaimulikke kõigisse ilmakaartesse. Paljud hukkusid, paljud ei jõudnud enam kunagi tagasi. Vaikimise eesriiet nende põlvkondade elutöölt võib kergitada üksnes väsimatu töö ajalooallikate otsimisel, avamisel ja tutvustamisel.