“Tartu ajalugu”

Tartu on teada-tuntud linn nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal. Ja seda mitte ainult seetõttu, et ta on Eesti vanimaid linnu, mida juba aastal 1030 mainiti ajalooallikas, vaid eeskätt oma sündmusterohke 950-aastase ajaloo tõttu.
Tartu on alati olnud mitmetahuline linn, tähtis majanduse, kultuuri- ja teaduskeskus.
1632. aastal asutati Tartus ülikool – Academia Gustaviana, Tööpunalipu ordeniga autastustatud Tartu Riikliku Ülikooli eelkäija; 1865. aastal “Vanemuise” selts, kelle eestvedamisel viidi 1869. aastal läbi eesti esimene üldlaulupidu ja pandi järgmisel aastal alus eesti rahvuslikule teatrile, tänasele Tööpunalipu ordeniga autastustatud “Vanemuisele”.
Pöördeliseks sai 21. juuni 1940, mil ka Tartus toimusid revolutsioonilised väljaastumised, mis kokkuvõttes viisid nõukogude võimu taaskehtestamiseni Nõukogude Eesti vastuvõtmiseni Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu.
Tartu ajalugu on rikas sündmuste poolest, mis on rõõmustanud linlasi, kuid tartlased on saanud tunda ka murepäevi.
Raskeks katusmuseks nii linnale kui ka tema elanikele oli Suur Isamaasõda, fašistlik okupatsioon. Hävis suur osa linna ajaloolise väärtusega hoonetest, pool tööstusettevõtetest ja elamispinnast, elanike arv vähenes mitmekordselt.
Eriti hoogsaks kujunes Tartu areng tänu vennasrahvaste abile pärast sõda. Nendel aastatel sai Tartust kaasaegne sotsialistlik linn, mille mõtted ja ettevõtmised on suunatud homsesse. Ainüksi tööstustoodangu väljalase on võrreldes 1945. aastaga suurenenud üle viiekümne korra, ligi pool vabariigi üliõpilaste, kultuuri- ja meditsiinitöötajate panus vabariigi saavutustesse.
Ja oma linna juubelipäevil võime uhkustundega rääkida sajatuhandeliste Nõukogudemaa linnade perre astunud Tartu tublidest saavutustest majanduse ja kultuurielus NLKP XXV kongressi otsuste täitmisel ja X viisaastakuks kavandatu elluviimisel.
– I. Toome