Möödunud sajandi prantsuse klassiku Alphonse Daudet´ kuulsad Tartarini-lood kuuluvad maailmakirjanduse loetavamate teoste hulka. Nad ilmusid ligi kahekümneaastasel ajavahemikul algul kirjanduslike joonealustena ajalehtedes, hiljem iseseisvate raamatutena, esimene osa – “Tartarin Tarasconist” – 1872. a., teine osa – “Tartarin Alpides” – 1885.a. ja kolmas osa – “Uus-Tarascon” – 1890.a. A. Daudet loomingus on Tartarini seiklustel eriline koht. Tema sotsiaalkriitiliste teoste tsüklis on need lustakaks kõrvalhüppeks nagu Balzac´il “Antsakad lood” või Rolland´il “Colas Breugnon”. Ometi on nad eht-dodeelikud ja tutvustavad meile suure meistri talenti kogu selle säravas mitmepalgelisuses.
Tartarini näol oli A. Daudet omamoodi rahvusliku koondkuju, kelle algtüüp pärineb küll Provence´i väikekodanluse killast, kuid kelle iseloomujooned – ohjeldamatu kiitlemine, lobisemishimu, enese ülistamine, seikluslust, aga sealjuures ka argus – on sobivad ja kohaldatavad tolleaegse Prantsusmaa kondanluse karikeerimiseks üldse.
“Prantsusmaal on igaüks veidi taraskoonlane,” ütleb A. Daudet oma teose epigraafis. Kuid ka paljudes teistes rahvastes ja meis endiski pole sugugi nii vähe taraskoonlikku, kui me seda arvame. Seetõttu olgem leebed vapra, võrratu ja õnnetu Tartarini suurte ja väikeste nõrkuste suhtes, enda juures aga püüdkem neid vältida…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.