“Tarkus ja saatus”

Maurice Maeterlinck (1862-1949) kuulub sellesse kirjanduspõlve, mis läinud sajandi lõpul teostas nn. uusromantilise või uusidealistliku revolutsiooni naturalistliku ja materialistliku elukäsituse vastu, mis näitasid inimelu liiga hallina ja liiga suletuna paratamatute loodus- ja ühiskonnaseaduste ringi. See uus põlv tahtis näidata elu olulisemaid väärtusi uuesti inimese hingevõimeis, tunnete maailmas, mis võis materialistide asjalikule maailmale heita hoopis uue ja lohutavama valguse. Ei rahuldutud enam välise ja asjaliku tõega, vaid aimati ja otsiti näilise tagant elu sügavamat olemust. Objektiivne vaatlus osutus puudulikuks. Elu sügavamaid tõdesid, mis olid hingelised tõed, loodeti tabada vaistlikult, tundelise süvenemise, intuitsiooni abil. Lüürika, tundeluule, oli uusromantilise voolu pärisalaks. Suurel määral prantsuse sümbolistide Verlaine´i, Rimbaud´, Mallarme´ jt. jälgedes tõusis vahepeal kiduma hakanud luule läinud sajandi lõppveerandil kõigil haritud mail enneolematule tasemele. See oli peenemate ja salajasemate hingeliigutuste, alateadlikkude igatsuste, puhtaimate ideaaliotsingute äärmiselt varjundirikas ja haritud luule, mida esialgu olid suutelised mõistma vaid vähesed valitud.