Gigantum Humeris
Raamat käsitleb põhjalikult juba aastakümneid maailmas eksisteerinud nähtust – riiklikke rahvatantsuansambleid, nende olemust ja tegevust. Teerajajaks ja paljude teiste ansamblite eeskujuks oli Nõukogude Liidus tegutsenud Igor Moissejevi tantsuansambel. Seni on seda fenomeni küll ülistatud, küll kritiseeritud. Ülistatud eelkõige lavastuste haarava vaatemängulisuse ja tantsijate meisterlikkuse poolest, kritiseeritud aga pärimustantsule võõral, balletikoolil põhineva koreograafia ja poliitiliste taotluste pärast. Suuresti just tänu Moissejevi ansamblile levis rahvusvahelises folkloristikas tauniv suhtumine folklorismi kui sellisesse. Seejuures puudusid aga põhjalikud teaduslikud käsitlused selle nähtuse kohta. Anthony Shay uurimus analüüsib, kuidas rahvatantsuansamblid loovad koreograafiliste vahendite abil etnilise, soolise, usulise ja klassilise esindatuse kujundeid. Autor juhib tähelepanu sellele, kuidas kultuuri riiklik juhtimine toetab ja edendab folkloori eraldamist algsest kontekstist, “rikastatuna” ja “kõrgemale kunstilisele tasemele tõstetuna”. Nii edastatakse lavastuste kaudu poliitilisi ja kultuurilisi sõnumeid, mille eesmärk on kujundada oma riigist positiivne kuvand.
Autor tunneb praktikuna hästi paljude maade tantsuansambleid, samuti pärimustantsu. Seetõttu ongi vaatluse all tantsuansamblid maailma eri paigust. Sellisena on raamat unikaalne ning tõlkija ja toimetajad on võtnud ette tõeliselt tänuväärse töö raamatu vahendamisel Eesti lugejani.
Ingrid Rüütel
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.