Dokumentide kogumik
Käesolev dokumentide kogumik on otseseks jätkuks mõne aasta eest ilmunule, milles avaldati 1840. aastate talurahvaliikumise kõrglaine kirjasõnalisi jäädvustusi. Neis kajastus rahva laiaulatuslik rahulolematus, mille olid esile kutsunud ahistav majanduslik olukord, mitmesugused sotsiaalsed ja õiguslikud põhjused ning ajendid. Vabastati ju talurahvas 1819. aasta seadusega pärisorjusest, kuid tema haritava maa piiramatu omandiõigus anti mõisnikele, kellelt sai seda kasutamiseks ainult lühiajaliste rendilepingute alusel ja koormava teorendi tasumisega. Talumaade mõisastamise tõttu kasvava maapuudusega ahenesid asumis- ja elatumisvõimalused, süvenes majanduslik kindlustamatuse tunne, suurenesid eriti rendivõlad mõisatele. Kõigist neist mõisnike agraarpoliitikast tingitud rahva eluvintsutusi põhjustanud olulistest teguritest on lähemalt räägitud juba eelmises kogumikus, mistõttu neid siinkohal pole tarvis korrata.
Ligemale aasta kestnud talurahva käärimise oli lämmatanud Palmse mõisnikust kindralkuberner parun Carl Magnus von der Pahlen silla- ja sõjakohtute karmide kartistustega süüditunnistatuile, mis rahva hirmutamiseks ning hoiatamiseks avalikult täide viidi. Seetõttu valitses 1842. aasta juulikuust Liivimaal väliselt taas rahu. Kuid juba kolme aasta pärast tõusis talurahvaliikumise uus, hoogsam laine massilise õigeusku ülemineku kujul. Kahtlemata mõjusid kaasa erakordselt halvad ilmastikuolud sagedaste viljaikaldustega, muutes talurahva olukorra sõna otseses mõttes masendavaks. Halva saagiga 1843. aastale järgnesid rasked ikaldusaastad 1844 ning 1845. Näljahädale lisandusid epideemiad, söödapuudus hukutas palju veo- ja kariloomi. Ereda kirjelduse olukorrast annab tollane Võrumaa Kanepi kihelkonna pastor Moritz Kauzmann, Fr. R. Kreutzwaldi sõnutsi “mees ja vaimulik, kes kõige suuremat lugupidamist väärib”, oma kiriku kroonikas: “Aasta 1844 kuulub kõige õnnetumate hulka inimmälestuse vältel. Suvel sadas väga palju vihma, seda voolas iga päev alla, kõik teravili kängus märgusest, alles augustis olid meil mõned kuivad päevad. Viljasaak osutus üldiselt väga viletsaks ja koristatud vilja kvaliteet oli uskumatult halb. Sealjuures oli loomatoit, eriti hein, kõikjal täielikult äpardunud.” Juba detsembris algas tõeline nälg. Viljahinnad tõusid ebaharilikult kõrgeteks: rukkivakk (ligi 50kg) maksis 2,5, kevadtalvel 1845 aga koguni 3 hõberubla. “Vaesed inimesed müüsid odava hinna eest kõik mitte just hädavajalikud varanatukesed, eriti oma paremad rõivad, et kõrvaldada puudust, kuid see tuli veel hirmsamal kujul tagasi. – Aasta algul suri Saverna vallas üks vaene orb näljasurma. Eriti hirmus oli häda Valgjärve ja Saverna valdades. (…) Halva toidu tagajärjel võtsid peagi ka rasked haigused palju inimesi ja loomi ära.”
Pole põhjust arvata, et talurahva olukord tollal mujal Lõuna-Eestis, eriti aga Võru- ja Tartumaal, olnuks märgatavalt soodsam kui Kanepi kihelkonnas. Seda kinnitavad ka tollases trükisõnas avaldatud andmed. Ometi pidid needsamad poolnäljas inimesed ja nõrgad veoloomad mitte ainult talu-, vaid ka mõisapõllul töötama, kus majanduse arendamiseks teopäevi juurde lisama kiputi ja tööintensiivsust tõsta püüti.
Viletsusest ja näljahädast välja rabelda püüdev talurahvas nägi ainsat abivõimalust, millele toetuda, Vene riigivõimu korraldustes. Kümmekonna läti vennastekoguduse tegelase õigeusku salvimine uue (alates juunist 1842) piiskopi Filareti mõjutusel Riias aprillis 1845 tekitas kuuldused, nagu saaksid kõik “keisriusku” üleminejad maad (“hingemaad”), ja mis peamine – vabaneksid mõisaorjusest. See sai ajendiks taas talupoegade salajasel voorimisele Riiga maasaamiseks üleskirjutamise eesmärgiga. Majandusliku olukorra ahastuslikkus kujunes soodsaks pinnaks õigeusu levimisele, mida toitis usaldamatus mõisnike vastu.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.